Ukrainlanna Mõroslava Kononenko: nutsin esimesed kaks kuud järjepanu. Perekond on katki rebitud

2022. aasta alguses käis Mõroslava Kononenko Eestis esimest korda. Ta oli külas oma vanemal lapsel, Tallinnas elaval tütrel. Eales poleks ta arvanud, et naaseb Eestisse juba märtsis sõjapõgenikuna ja hiljem hakkab nõustama teisi ukrainlasi tööinspektsioonis töötades.

Mõroslava töölauda kaunistab Sipsiku pilt julgustava pöördumisega: „Aitäh kiiruse ja koostöö eest! Soovin edu õpingutes!“ „Kui A1 kursus sai läbi, kinkis selle pildi mulle õpetaja,“ selgitab Mõroslava. Tema kuueaastane poeg Stanislav ei ole Sipsikuga jõudnud veel tutvust teha. Ta käib praegu eesti-ingliskeeles lasteaias ja suhtleb rohkem inglise keeles, kuid haarab eesti keelt lennult.

Kuvari serva on kleebitud eesti sõnadega märkmepaberid. „Mul on kodus igal pool kleepsud sõnadega ja kohe kolmes käändes,“ naerab Mõroslava. Mõroslava lemmiksõna on „meeldib!“.

Enne sõja algust töötas ta Lutski ajalehes Вісник + K ajakirjanikuna ja tegi palju reporteritööd. „24. veebruaril ärkasin selle peale, et kõik undas hirmsasti, siis kostis esimene plahvatus ja abikaasa ütles: „Sõda!“ Kirjutasin kohe tütrele: „Meil on sõda, sõda.“ Plahvatusele järgnes plahvatus.

Kõik muutus

Sõja esimestel päevadel varjus pere õhuhäiret kuuldes keldrisse, kaasas koer ja seljakott. Siis võeti raske südamega vastu otsus, et Mõroslava ja laps peavad Ukrainast lahkuma turvalisemasse Eestisse.

„Meil oli kaasas vaid üks seljakott ja üks pisike käsipagasi mõõtu kohver, mis oli täis ravimeid Stanislavi jaoks. Arvasin, et läheme ära umbes kolmeks kuuks ...,“ meenutab ta. Teekond kestis kolm ööpäeva ümberistumisega Poolas, 18. märtsil jõudsid Mõroslava ja Stanislav Eestisse.

Eestis ootas neid praegu 21-aastane tütar Dariia, kes oli mõne aasta eest Valga Kutseõppekeskusse ingliskeelsesse rühma logistikat õppima tulnud ja Tallinna elama jäänud. Korteriomaniku protesti tõttu ei olnud võimalik vanema tütre pisikesse üürikorterisse elama asuda, seepärast suunati ema ja poeg alguses põgenike majutuskohta Haapsalus.

„Juba paari päeva pärast leidis tütar meile kasupere – Kaidi ja Raivo Ruusalepp ja nende kaks last on imelised inimesed, kes pakkusid meile raskel ajal tõelist peretunnet,“ räägib Mõroslava tänutunde ja soojusega. „Elasime nende juures pool aastat. Oleme jäänud sidet hoidma.“

„Nutsin esimesed kaks kuud järjepanu. Perekond on katki rebitud, meie oleme siin, mees, ema, isa, õde on seal. Iga hommik algab uudistega,“ sõnab Mõroslava. „Ma ei tea ühtegi muud rahvust, kes elaks Ukrainale nii palju kaasa kui eestlased. Nad tunnetavad meid oma hingega, see toetuse tunne on tohutult oluline. On vapustav, mida Eesti Ukraina heaks on teinud. Nii paljud inimesed panevad oma vajadused tagaplaanile, et teisi aidata.“

Saanud ajutise kaitse staatuse ja avanud pangakonto, hakkas ta käima inglise keele kursustel ja otsima aktiivselt tööd. „Kui jätad kõik maha ja kolid uude riiki, sõltub kohanemine suhtumisest. Mina olen valmis kõiki töid tegema, ka koristajaks minema, sest mida ma saaksin muidu teha ilma keeleoskuseta. Minu hea tuttav oli Kiievis kõrgel ametikohal, kuid läks haiglasse tööle koristajaks. Iga töö on hea, kui see on ametlik, lepinguga ja selle eest makstakse,“ räägib Mõroslava.

Soov leida püsiv töökoht

Pereema Kaidi kaudu sai Mõroslava alustuseks kontakti Äripäeva venekeelses ajalehes Delovõje Vedomosti. „Hakkasin neile kaastöid tegema ja kui sain honorari, oli nii hea tunne!“ sõnab Mõroslava.

Kuid naise soov oli leida püsiv töökoht. Niine tänava pagulaskeskuses pakkus talle abi üks neiu, kellele hakkas silma, et Tööinspektsioon otsib kommunikatsioonispetsialisti. „Mina ise jäin kahtlema, kas mu inglise keele oskus on piisav. Aga see neiu julgustas proovima,“ meenutab naine.

Mõroslava tõdeb, et tööle kandideerimine oli uudne kogemus ja huvitav protsess: „Ma pole 17 aastat käinud töövestlustel, aga vestlesime Tööinspektsiooni inimestega vene ja inglise keeles, läks üle ootuste hästi. Ühel päeval sain sõnumi, et palju õnne, olete tööle valitud! See oli väga emotsionaalne hetk. Asusin tööle 1. juunil.“

Kolleegide kohta jätkub Mõroslaval vaid kiidusõnu. „Ma tunnen end väga hubaselt, ainult haruharva on ebamugav, kui kõik räägivad eesti keeles, ja ma ei saa aru. Minu esimeseks mentoriks oli inspektsiooni eelmine kommunikatsioonijuht Kristel Abel, kes toetas ja innustas mind väga, nii öelda tiris kõik mu anded välja, pani blogi kirjutama. Praegu on minu mentoriks ennetuse ja teabe osakonna juhataja Agnes Loot. Kolleegidelt on mulle tohutult suur tugi. Mind võeti niimoodi vastu, nagu oleksin juba ammu oma, siin on tõesti väga toetav keskkond.“

Värbamisprotsessi käigus läbi tehtud ülesannete lahendusi kasutab Mõroslava praegu aktiivselt. „Näiteks oli vaja lahendada info viimine sihtgrupini. Pakkusin välja, et jagame infot Facebooki grupi kaudu, sest ise sain kogu vajaliku infot just sealt. Me peamegi rohkem gruppides olema, teadma, kuidas meie kogukond „hingab“. Tööinspektsioonil on olemas Facebooki leht ka vene keeles, teen päevakajalistel teemadel postitusi, vastan küsimustele või suunan juristidele vastamiseks, liitusin paljude Facebooki gruppidega, mida ukrainlased kasutavad, ning teen tihedat koostööd meie juristidega. Räägime kõikidest teemadest, mis pakuvad inimestele huvi, töölepingu allkirjastamisest töösuhte lõpetamiseni. Mida rohkem inimesed teavad, seda paremaks kujuneb nende tööelu. Ehkki tunnen, et olen veel toores, on kõik väga huvitav ja töö meeldib väga, teen seda suure naudinguga.“

Blogi kajastab kogemusi ja muljeid

Lisaks inimeste küsimustele vastamisele, mida tuleb Facebooki kaudu 10–20 nädalas, peab Mõroslava Tööelu portaalis oma blogi „Ukrainlanna Eestis“.

„Kirjutan, mida tunnen, mida soovin, kirjutan kergelt ja huumoriga sellest, kes olen. Kajastan juhtumeid elust enesest, kas või kolimisest, ja ka tõsistel tööeluga seotud teemadel, näiteks tervishoiuarsti külastamisest ja või sellest, kuidas ebaausad tööandjad võivad töötajaid petta ja ära kasutada. Teen seda lihtsas ja arusaadavas keeles. Olen blogi üle väga uhke ja väga uhke ka selle üle, et seda tõlgitakse eesti keelde.“

Erinevused riikide tööõiguses

Selgitustööd peab tegema palju, sest Ukraina ja Eesti tööõiguses on palju erinevusi. „Näiteks oli 15–20 aastat tagasi Ukrainas tohutul hulgal nn tööagentuure. Nad võtsid tasu tööotsijalt justkui abistamise eest ja kui inimene leidis tööd, siis võeti veel 1–3 kuud lisatasu. Ehkki sellist praktikat enam ei ole, võib juhtuda, et kui keegi ebaaus tööpakkuja soovib ka Eestis saada tasu pakutava töö eest, ei tekita see ukrainlases suuri kahtlusi,“ toob Mõroslava näite.

Ukrainas usaldatakse pigem selliseid tööpakkumisi, mis tulevad tuttavate ja tuttavate tuttavate kaudu. „Siis on kindlam tunne, et ei peteta, sest isiklikud suhted maksavad väga palju. Töölepingust pole tihti ka juttu, levinud on suusõnalised kokkulepped. Ja sellepärast ei aima ka siin paljud ukrainlased, et kui pakutakse tööd ilma töölepinguta, on see tööandja poolt rikkumine.“

Mõroslava on suhelnud mitme kuu jooksul väga paljude inimestega, kel on tekkinud töökohas probleem. Ja need ei ole ainult Ukraina sõjapõgenikud, vaid on ka pikaajalisi muukeelseid elanikke.

„Näen, et paljud kohalikud venekeelsed elanikud ei tunne samuti oma õigusi. On juhtumeid, kui petetakse, mõned inimesed pöörduvad meie poole, aga paljud kannatavad nii pikalt, et olukord läheb peaaegu inimkaubanduseks. Inimene elab – liialdamata – kuuris, töötab sandikopikate ja söögi eest, teeb lisaks põhitööle ka ehitustöid „tööandja“ kodus ning saab ähvardusi, et kui politseisse pöördud, lõpeb see kehvalt hoopis sinu jaoks. Töölepingust ei ole muidugi juttugi,“ toob ta muret tekitava näite.

Julgustab küsima abi

Ukrainlased on väga töökad, valmis töötama väga palju, ja leidub ka neid, kes on valmis seda kurjalt ära kasutama. Põhimure on see, et jäetakse inimestele palk või puhkuseraha maksmata. Väga palju on Facebooki gruppides aga ka selliseid kuulutusi, et ma näen kohe, et seda tööd pole lihtsalt olemas – pakutakse tulusat tööd juustutehases, mida polegi olemas, mis asub ei tea kus ja kuhu vormistamise eest on vaja raha maksta ning „info saamiseks kirjutage Viberisse“. Selleks meie töötamegi, et selgitada inimestele nende õigusi, et nad ei langeks ebaausate tööandjate õnge.“

Mõroslava julgustab kõiki uurima oma õigusi, küsima vajadusel infot ja abi, sest on olemas inimesed, kes oskavad ja tahavad aidata. Ja kui tööd veel ei ole või tööl ei laabu nii, nagu tahaks, soovitab ta mitte meelt heita ja mitte alla anda.

„Kõik sõltub inimese enda avatusest. Peab elama, aga see on algul väga raske, sest paljud jätsid Ukrainasse kõik, mis neil oli, ja on palju neid, kes elavad mõtetega minevikus. Aga me pole seda olukorda endale valinud, meid pandi sellisesse olukorda. Tuleb n-ö püsti tõusta ja midagi teha. Magava kassi suhu hiir ei jookse.“

allikas: „Artikkel on ilmunud Tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu.“