Keeruline olukord: andestasin naisele petmise, kuid tal on liiga häbi, et suhet jätkata...

„Räägin teile oma loo, millele paluks arvamusi, ettepanekuid, soovitusi...,“ alustab mees oma kirja Naistekale.

„Olin oma tüdrukuga koos üle poole aasta. Hiljuti tunnistas ta mulle, et on mind algusest peale oma eksiga petnud. Asi pole aga nii must ja valge. Tal ei olnud väga muud valikut. Mitte laskudes detailidesse, oli see petmine tema jaoks vajalik, kuna seeläbi on tal katus pea kohal. Elame eri linnades, seega ei saanud me koos elada sel ajal. Tüdruk on elanud peaaegu kogu aeg oma eksi juures. Ma tean, et ta ei taha oma eksiga mingit suhet, vaid see on lihtsalt... vajadus? Tal pole kusagil mujal elada.

Igatahes, olen talle selle andestanud, kuna mõistan teda. Ma tunnen, et ma armastan teda. Esimene inimene, kelle kohta ma nii olen kunagi tundnud. Jutu mõte on selles, et ma tahan temaga endiselt koos olla, kuna ma suudan selle petmise teema unustada.

Meil oleks võimalus nüüd ka koos elada, kuna elan nüüdsest üksinda. Asi vaid selles, et tüdrukul on kohutavad süümekad ning ta ütleb, et ei taha minuga enam koos olla. Ta tunneb et usaldus on igaveseks kadunud ja tal on häbi isegi mulle otsa vaadata. Mina aga nii ei tunne, ma ei saa sinna midagi teha, kuid ma tahan temaga endiselt koos olla. Ma tean, et ta tema tunneb niiviisi. See, mis meil oli, oli uskumatult hea, mitte mingil juhul võlts. Tunded olid ja on meil mõlemad ehtsad.

Küsimus pole minu jaoks selles, kas jah või ei, vaid kuidas seda suhet uuesti alustada. See võib lugejale tunduda väga haledana ning mõttetuna, aga see on minu soov.

Seega, kuidas ma saaks teda mõtlema panna, teda ümber veenda, et minu tunded tema vastu on endiselt väga tugevad?

Kui ma kunagi teda näen, mida ma peaksin ütlema?“