Ta teab, et midagi saab muutuda ainult siis, kui me võtame vastutuse iseenda, enda elu ja õnne eest. „Me hakkame erinevate küsimustega pöörduma rohkem enda kui teiste poole ning eemaldama oma elust seda, mis meid õnnelikuks ei tee. Tegelikult pole vaja just palju, et olla õnnelik ja nautida elu.“

Muutused algavad naise sõnul kahest asjast: aktsepteerimisest ja „ei“ ütlemisest. „Selleks et midagi saaks üldse muutuda, on meil vaja aktsepteerida seda, mis on, ja seda, mis on olnud. Seda, kes ma olen ja olen olnud. Kui me ei aktsepteeri, siis me võitleme vastu ega saa midagi muuta.“ Katre soovitab siinkohal võtta paberi ja kirjutada üles kõik valdkonnad, kus siiani piire ei ole seatud, on lastud teistel endast üle astuda või ei tunta end õnnelikult. „Seejärel vaataks, milline on see esimene samm, mida teha saan,“ soovitab ta.

Siinkohal toob Katre näiteks oma aastatetaguse suhtesõltuvuse. „Ma olen enamiku aja oma elust olnud see naine, kes otsib armastust, tähelepanu ja eneseväärtust ainult väljastpoolt. Ma olin pidevalt ärevil, stressis, ebakindel, armukade,“ meenutab Katre, kes sai kolm aastat tagasi öelda, et on oma elus olnud vallaline vaid paar kuud. Täna on ta seda olnud ligi kolm aastat. „Olgem ausad, tänapäeva ühiskonnas ei ole normaalne vallaline olla, sest see justkui tähendaks, et sul on midagi viga,“ räägib ta ja lisab, et raske on seda staatust nautida, kui ülejäänud maailm keerleb selle ümber, kuidas leida endale kaaslast, mida selleks teha ja kuidas end muuta.

Jaga
Kommentaarid