„See ongi tõde!“ Väsinud ema tunneb laste ees süüd: mu silmad klaasistuvad, kui mulle järjekordne nukk või rong ulatatakse

„Kas sa tahad minuga koos Barbie’dega mängida?“ kuulen oma 8-aastast tütart teisest toast küsimas. „Muidugi, kallis! Ma tulen kohe, kui nende nõudega lõpetan,“ vastan rõõmsalt, vaadates tühja kraanikauss

Kui aga uus päev saabub, siis vaatamata parimatele pingutustele mu silmad klaasistuvad, kui mulle järjekordne nukk või rong ulatatakse. See ongi tõde: ma vihkan oma lastega koos mängimist. Ja kui sa mõtled, mis nendel piinarikastel hetkedel mu peas toimub, on see midagi taolist: mida ma täpselt tegema pean? Mida nad minult ootavad? Kuidas ma selles veidras loos osalen? See ei ole isegi loogiline! Appi, mul on nii igav. Millal see ükskord läbi saab? Kuidas ma saan teistmoodi kasulik olla, ilma, et mu laps minus pettuma peaks?