Kethi räägib oma viimase aasta üleelamistest algul veidi ettevaatlikult, sest tervenemisteekond ei ole veel lõpuni käidud. Teadmine, et valgus tunneli lõpus muutub iga päevaga eredamaks, annab talle aga julgust end järjest enam avada.

„Pidin minema sügisel ühele üritusele, kus oli palju inimesi. Astusin uksest sisse ja mul tekkis korraga hapnikupuudus, poomistunne – totaalne paanikahäire. Kartsin ennast teistele näidata. Kõik tekitas ärevust,“ meenutab Kethi taipamist, et tema emotsionaalne seis on tegelikult hullem, kui ta oli arvanud. Naisele tulid pähe kõige mustemad mõtted, ta ei suutnud enam lõpuks isegi voodist tõusta. „Panin endale diagnoose alates skisofreeniast ja lõpetades bipolaarsusega.“

Loe täispikka intervjuud Kethiga SIIT: Kethi Uibomägi valgega varjatud valu