Proua tagasivaade: ikkagi oli elust midagi väga olulist puudu. See oli mehelik tähelepanu. Seda Mati ei osanud.

Katkend Sirje Salu raamatust „Prouad ja nende lustilised seiklused“.

Meeri tõusis voodiservale istukile ning katsus oma valutavat põlve. Huvitav, mida ta küll eile tegi, et see jälle tunda annab. Kella polnud mõtet vaadatagi, see näitas pool viis nagu igal hommikul.

Viimasel ajal oli ööuni jäänud kuidagi katkendlikuks ja lühikeseks, eriti hommikuti kadus see varakult. Meeri lohutas end, et ju siis vanemaks saades vajabki inimene vähem und ja hakkab üha enam loodusega koos ärkama. Nooremalt, kui ta veel tööl käis, tuli samuti varakult jalul olla.

Lastele pidi enne kooli hommikusöögi valmistama. Matile ei pidanud ta midagi tegema, mees sai ise hakkama. Mati tõusis ammu enne kukke ja koitu, sest tema töö algas väga vara. Ega Mati nurisenudki, et talle midagi ette ei pandud.

Mehega oli Meeril vedanud, nagu kõik neid tundvad inimesed tunnistasid. Meeri arvamust ei küsinud keegi ja mis see olekski lugenud. Koos oli elatud juba päris kaua.

Meeri sirutas selga ning kuulas veel tükk aega Mati rahulikku nohisemist. Kuidas meestel küll nii hea uni on? Kui õhtul voodisse tuleb ja pea padjale paneb, siis kohe uinub.

Öösel ei vähkre ega keera külgegi. Hommikul teeb silmad lahti ja nohistab köögi poole, ei käi öösiti vetsus ega midagi. Meeri ei taha neid mõtteid edasi heietada. Ta tõuseb vaikselt, harjunud ju eluaeg teistega arvestama. Paneb päevinäinud

hommikumantli paljale ihule ja hiilib vaikselt kööki. Öösärkidest loobus Meeri ammu, lootes, et Mati vaatab teda mehesilmadega ja ehk ahvatleb naise paljas ihu teda ka armurõõmudele, kuid kahjuks oli Mati selliste asjade suhtes üsna külmaks jäänud.

Alasti magamine aga hakkas Meerile meeldima, ta tundis, et on pääsenud ümber keha keerduvast tülikast ihukattest.

Vaikselt niristas ta kraanist vett keetjasse ning vajutas klahvi alla, kontrollides, kas tuluke ikka põleb. Tihtipeale juhtus, et aparaat jäi sisse lülitamata. Siis võttis külmkapist singi ja piimapaki ning tegi endale võileiva. Veekann lõpetas keemise plaksatusega ja selleks ajaks oli juba ka Mati kööki jõudnud.

Vaikselt istus temagi laua taha. Algas järjekordne päev. Söödi vaikides ning teineteisele otsa vaatamata. Mida sa vaatad, kui vastas istub vana mees pidžaamas, hõredad hallid juuksed turris, vesihallide silmade ümber kotid. Meeri pilk langes mehe kätele, mis olid ikka veel osavad, pikad saledad sõrmed tegid hoolikalt ja vilunult võileiba. Meeri südamest tulvas läbi armastusevoog, mingi hellus ja kurbus segamini. See vana mees tema vastas on olnud tema kaaslane mitukümmend aastat, temaga koos on naerdud ja matkatud, kurvastatud ja probleeme lahendatud, vaieldud ja armastust jagatud. Mis on nüüd muutunud? Kas tõesti tekitavad mehe vanus ja välimus Meeris teatud vimma? Või siis meenuvad nende lahkhelid ja vaidlused, tülidki? Miks muutub inimene vanas eas nii tundehellaks? Kas on elu söönud närvid ära või on mingi haigus külge tulnud? Meeri ei osanud vastata. Aeg-ajalt tundis ta Mati vastu vastikust ja isegi vaenu, samas aga ka mingit kummalist hellust ja kaastunnet. Meeri peletas mõtteheietused kõrvale, sest oli vaja päevatoimetustega alustada. Mida täna peab tegema? Kindlasti poes käima ja koristama, siis lõunasöögi valmistama. Nojah, kõike seda, mida alati, päevast päeva. Matile peaks ka mingi ülesande leidma, muidu istub jälle terve päeva ja uurib oma pabereid ja arvutit, see ongi viimasel ajal muutunud tema meelistegevuseks.

Füüsilise töö tegijat pole tast kunagi olnud, puhas kontoriinimene, istus projekteerimisbüroos. Võib-olla ongi istuv eluviis teda niimoodi vanutanud, et näeb oma aastatest palju vanem välja? Tema keha on lodev ja kaldub priskusele. Meeri ise on veel üsnagi särtsakas. Kui ennast üles klopib, siis võib isegi peeglisse vaadata. Juukseid tuleb sagedasti värvida, et hall välja ei hakkaks paistma, nägu peab korralikult kreemitama, siis võib välja inimeste hulka minna küll. Meeri keha on sitkem ja saledam kui Matil, kuigi pehmeid kumerusi on tal eluaeg olnud ja see talle meeldib. Kõhnad ja luidrad vanainimesed, kelle nägu kortse täis, on koledad. Meeri nägu on siledam. Võib-olla on aidanud igapäevane hoolitsus, aga võib-olla ka emalt päritud head geenid. Ema oli kaua nooruslik ning ütles alati, et mees peab vähemalt kümme aastat noorem olema. Kuidas siis juhtus, et Meeri leidis endast kaheksa aastat vanema mehe, vaikse ja rahuliku, kes ei võtnud viina ega pidanud naistest lugu?

Nooremana ta vähemalt märkas Meerit, sai ju koos kaks lastki valmis tehtud, kuigi nendega ta eriti tegeleda ei osanud, hoidis pigem eemale, nagu kardaks. Terve elu oli Meeri pidanud nii majapidamise kui ka lastega ise hakkama saama. Suure vaevaga vedas ta mehe vahel teatrisse või kinno. Loodusega oli teine lugu, seda Mati armastas. Nii mõnigi kord tehti väljasõite koos lastega ja siis ikka sellistesse kohtadesse, kus oli, mida vaadata ja uurida, nagu vanad lossid, mõisad ja kalmed. Žiguli osteti töökohast saadud loaga ning auto üle oli kogu pere väga uhke. Kahjuks ei rahuldanud Meerit ainult loodus, tema tahtis ikka seltsielu ja teatrit, kino ja koosviibimisi. Paar korda oli naine suutnud Mati isegi tantsupõrandale meelitada, kellegi pulmas või sünnipäeval, aga tantsumees ta ei olnud. Just sellised asjad põhjustasid majas kõige suuremaid riidusid. Meeri tahtis välja minna, ennast üles lüüa, tantsida, lõbutseda, aga Mati keeldus kangekaelselt kõigest sellisest.

Kui palju kordi oli Meeri mõelnud, et peaks otsima endale krapsakama kaaslase, kellega koos lõbutseda ja seigelda, aga see jäigi vaid unistuseks. Kodus oli argipäev, olid pojad ja mees, kelle eest vaja hoolitseda – nagu oleks tal kolm last. Siiski oli paar positiivset asja: maja oli suitsust ja viinast prii ning selle eest tuli tänulik olla, sest pojadki kasvasid korralikeks meesteks. Ikkagi oli Meeri elust justkui midagi väga olulist puudu. See oli mehelik tähelepanu ja hoolivus, märkamine, et tema kõrval elab naine, kes pole sugugi kole ja kellega võiks vahel kas või veidi flirtidagi. Seda Mati ei osanud.

Meeri pesi nõud ning sättis välja minema. Nagu ikka, oli ta telefoni kuhugi pistnud ja seda tuli otsida. Pojad olid kinkinud talle nutitelefoni. Endise masinakirjutaja ja sekretärina sai ta sellega hästi hakkama. Samuti aitasid poisid teha talle Facebooki konto. Mõnus oli Messengeris sõbrannadega muljeid vahetada ja elu järele küsida, samuti sai selle abil fotosid saata. Mitmed neist olid tubaseks jäänud või kaugemale kolinud ning istusid rohkem oma kodus arvuti taga, selle asemel, et külla tulla. Veel pandi Meeri telefoni ilmateade ja Delfi ning Õhtuleht, kust sai uudiseid lugeda. Nii ei pidanud ta enam vajalikuks paberlehti koju tellida, kuigi Mati polnud sellega nõus ja tellis siiski Postimehe. Poisid olid ostnud ka talle arvuti. Mati õppis kiiresti ära uudiste lugemise, sellega võis ta tegelda tundide viisi. Omaette ooper oli muidugi televiisoriga. Algul ajasid digiboks ja nutiTV pea päris sassi, aga lõpuks sai asi poiste abiga selgeks. Mida muud õhtuti oligi teha? Ikka teleka ees istuda! Mati avastas palju põnevaid kanaleid, nii et telekas mängis juba ennelõunast saadik. Eriti armastas ta geograafiateemalisi ja Vene kanaleid. Nii et temal vaatamist jätkus. Meeri aga tahtis rohkem väljas liikuda. Seega pidi ta leidma väheste järelejäänud sõbrannade hulgast mõne, kellel oli tahtmist ja kes suutis välja tulla, et kohvikus kohvi ja koogi juures juttu ajada. Sellised kokkusaamised olid Meerile tähtsad. Sidemeid tuli hoida, sest paljud endised töökaaslased ja sõbrannad olid juba siitilmast lahkunud. Tänagi vaatas Meeri kõigepealt ilmateadet, selle järgi sai otsustada, kuidas riietuda. Ta mõtles, kuhu võiks minna ja kellele helistada, et midagi koos ette võtta...