Hädas ema: pojal polnud lapsepõlves millestki puudust. Ma poleks iialgi uskunud, et ta võib selliseks muutuda
(57)
„Minu poeg oli kuni 14. eluaastani igati tore, vahva ja hooliv. Kuid saades 14 täis, ta muutus totaalselt. Nüüd sa ta kuu aega tagasi 20, kuid käitub endiselt nagu ensesekeskne teismeline. On võimeline mulle nii halvasti ütlema, dikteerib mulle, mida ma tohin ja mida ei tohi teha, kui asi puudutab mu eraelu ja elukaaslast. Ma poleks iialgi uskunud, et ta sedasi muutuda võib! Kardan, et see süveneb veelgi, kui ta on 25–30 saanud. Kuigi 20-aastane võib veel olla hilisteismeline.
Tal polnud millestki lapsepõlves puudust, rahad, mis sain üksikemana kuni [poja] 18. eluaastani, lasin tema enda kontole kanda ja toetasin teda ka muidu rahaliselt alati. Ka mu elukaaslane aktsepteerib teda igati, kuid tema samaga ei vasta! Mina oleks nagu mingi karjaplika ta jaoks, kellega igati manipuleerida.
Ma kardan tuleviku suhtes. Sest on küllaga selliseid lapsi, kes täisealistena on oma vanemaid isegi peksnud või korterist välja visanud, et ise seal elamist nautida. Kardan, et minu poeg muutub samasuguseks minu vastu, kui olen tõesti vana. Mida teha? Kas on veel lootust, et ta „kasvab välja“ sellest hilisteismelise east ja muutub taas toredaks ja heasüdamlikuks!? Ta pole muutunud ei alkohoolikuks ega narkomaaniks, vaid on nendest pahedest prii ja muidu korralik. Aga see iseloom ja see, kuidas ta minuga käitub... olen nii kurb!“
