11.03.2023, 18:00
Eestlanna Iraanis: minu huvi ei olnud oma rahatagavara Euroopasse tagasi viia, vaid see maksimaalselt ära kulutada
Sain ootamatult oluliselt rikkamaks, kui olin plaaninud. See, et euro väärtus ootamatult kahekordistus, tõi minu jaoks kaasa enneolematu mure. Kuna minu huviks ei olnud oma rahatagavara Euroopasse tagasi viia, vaid tahtsin kogu eelarve maksimaalselt ära kulutada ja sellega ka kohalikku majandust elavdada (šopahooliku igavene lemmikettekääne), siis otsisin võimalusi, kuhu raha paigutada. Lisaks polnud niikuinii mõistlik hakata oma riaale uue ja halvema kursiga tagasi eurodeks vahetama. Üsna kiiresti sai selgeks, et igapäevaste kulutustega mu riaalid otsa ei saanud ning vaja oli sihtotstarbeliselt vaeva näha.
Ma tean, kuivõrd privileegidest läbiimbunult ma kõlan! Ent küsimus ei olnud pelgalt pangakontol olevas rahas, mis võinuks seal samahästi ka seista – nimelt on Iraan rahvusvaheliste sanktsioonide tõttu eraldatud üleilmsest Maailmapangast ja üleüldisest pangandussüsteemist. See tähendab, et mitte ükski rahvusvaheline pangakaart ega -konto Iraanis ei tööta. Tehinguid saab teha vaid sularahas või kohalike pangakaartidega. Puhtalt mugavus mõttes, kuna olen kohati nii hajameelne, et võin vabalt kõik hinge taga olevad säästud kogemata ära kaotada, siis lasin endale avada kohaliku „turisti“-pangakonto ning panin mingi osa rahast sinna silma alt ära. Ülejäänud eurod jäid sularahas oma aega ootama.
Kohalik pangakonto oli aga kehtivusajaga, seega pärast paari kuud oleks mu konto koos kõikide vahenditega külmutatud. Väljaspool Iraani poleks see ka kehtinud, seega oli kõige mõistlikum lahendus teha kaart tühjaks. Lisaks ei näinud ma mingit mõtet tuua oma raha tagasi Eestisse, kus reisi-eelarve ülejääk oleks poole päevaga eneselegi märkamatult käest lipsanud. Iraanis sain vähemalt kindlaks teha, et mu raha läks väikestele tootjatele ning sai paljude perede nädalasissetulekuks. Rääkimata sellest, et kohalik käsitöö oli lihtsalt fantastiline ning käsitsi valmistatud kaubad said suurepärasteks suveniirideks lähedastele. Nii leidsin end üsna kiiresti kohalikes väikestes galeriides ja disainerite butiikides.
***
Butiikide külastamine oli unustamatu elamus. Eriline oli juba nende ainulaadsete disainerpoodide asukoht – need ei asunud kaubanduskeskustes ega poetänavatel, vaid olid rajatud kõrgete müüride taha kortermajadesse. Mehed said oma ostud teha ka basaaridel, kuid need salapoed olid mõeldud ainult naistele. Ühtegi aadressi lihtsalt sotsiaalmeediast või kodulehtedelt ei olnud võimalik leida, vaid kõik kontaktandmed tuli isiklikult üle küsida ning seejärel jagasid omanikud neid vaid usaldusväärsete potentsiaalsete klientidega.
Minu esimene butiigikülastus oli nagu teise universumisse astumine. Olin endiselt Esfahānis ja palusin Karimil ennast saata, et ma tänavarägastikes üksinda liialt segadusse ei satuks. Inseneriharidusega Karim, kes oli linnas elanud juba üle viie aasta, eksles koos minuga ligi tund aega, enne kui selle konkreetse mittemidagiütleva pruuni savimüüri üles leidsime. Vajutasime kõrge värava taga uksekellal õigele numbrile, selgitasime endi külastuse eesmärki ning meid lasti sisse. Savimüüri taga ootas meid suur roheline sisehoov, mis oli kaunistatud tiigikeste ja purskkaevudega. See oli järjekordne oaas keset kuiva kõrbe. Voolav vesi on Lähis-Idas tõeline jõukuse märk – vaid rikkad inimesed saavad kõrbelinnas lubada endile sellist luksust nagu purskkaev.
Sisehoovi teises otsas terrassil aega veetvad naised tõmbasid kähku sallid pähe, kui nägid, et võõras meesterahvas väravast sisse astus. Ma ei olnud eraldi maininud, et Karim kaasa tuleb. Valdustes teisi mehi polnud. Hakkasin alles sel hetkel mõtlema, et ehk poleks pidanud kohalikku Karimitki kaasa võtma. See oli vaieldamatu õppetund järgmisteks kordadeks. Instagramist leitud disainer juhatas mind läbi hoovi poekese uksest sisse. Karim eelistas terrassil oodata ja end naiste tegemistesse mitte liialt segada.
Butiiki külastavad naised olid enamuses koondunud stangedel olevate riideesemete juurde ja imetlesid nende lõikeid ning oskuslikke traditsiooniliste sugemetega tikandeid. Mind võlusid kohe aga kohalike traditsioonide järgi punutud nomaadijalanõud, millele olid tikitud Pärsia rahvuslikud mustrid. Traditsiooniliselt kandsid Pärsia mehed jäiga liistu ümber punutud heledaid puuvillaseid jalavarje, mida kaunistati mustritega.
Puuvillane kangas ja sõlmitud punumistehnika olid kuumas kliimas eriti tänuväärsed, kuna aitasid füüsilist tööd tegevatel meestel jalgu jahutada.
Praegu kannab suur osa iraanlastest pigem kohalikku kiirmoodi, taolised nomaadikingad ei ole enam kuigi levinud. Seda erilisem oli saada osa ajaloolistest rõivatraditsioonidest ning näha noori käsitöölisi vanu kombeid üle võtvat. Hinnad olid küll Iraani kiirmoega võrreldes kallimad, kuid Eesti hinnatasemega võrreldes siiski vägagi taskukohased: käsitööna valmistatud jalatsipaari hind jäi 25 euro kanti. Koju viisin ma neid enam kui ühe paari ja mitte ainult iseendale.
