Kui lapsed tulevad minu kui psühholoogi juurde, ütlevad nad: „Hea on rääkida, sa ei hakka õiendama.“ Minu soovitus on, et lase lapsel rääkida – ilma vahele segamiseta, hinnanguid ja nõu andmata. Lapsevanem võiks olla neutraalne, kuid aktiivne ja peegeldav kuulaja. Kui laps räägibki midagi sellist, mida vanem heaks ei kiida, tuleks ikkagi üritada teda kuulata. Vanemana peame olema võimelised järeltulijaid ära kuulama ilma arvamust avaldamata.