„Ei läinud kaua, kui ta kutsus mu enda kodu lähedal asuvasse teatrisse ja pärast seda enda poole koju. Järgmisel päeval palus ta mu endale naiseks. Pean tunnistama, et minus lõi välja hirm pühendumise ees, palusin pikka kihlusaega. Meie pulmas olin abiellumise ees nii hirmul, et peaaegu minestasin. Ta hoidis mind püsti ja mina mõtlesin salamisi, et ta ei ole ju minu tüüp.

Aga ta oli tark, andekas ja huvitav. Ja erinevalt teistest meestest ka aus ja usaldusväärne. Kui vaatasin teda teiste lastega mängimas, teadsin, et temast saaks imeline isa. Ta oli kriisisituatsioonides rahulik ja mõistlik ning tajusin, et saaksin tema peale loota. Ta on seda.“