1990ndate keskel pärast piiride avanemist algas Kristjani suur armulugu pitsa ja kokakoolaga. Kaloritest ei rääkinud keegi. „Päris sada kilo ei saanud ma kunagi täis, aga 98 või 99 küll. Murdepunkt oli, kui nägin Saaremaal oma varju asfaldi peal ja mul ei olnud kaela. Oli pea ja olid õlad.“ Ta joonistab kätega õhus justkui kübara.

„Peeglis harjud selle õudusega ära ja harjud ära tundega, et oled paks nagu lehma-ehma. Riided lähevad aina laiemaks, ostad esmalt suurust L, siis XL ja järgmiseks juba XXL. Särgid on lõpuks nagu telgid.“ Kristjan kargab järsku püsti ja kiidab omaette: „Kuramus, vaata kui lahe!“ Ta läheb esikusse nagi juurde ja pobiseb: „Vaat kui hea.“ Viies hiljuti vanu riideid äia juurde, ilmus nimelt välja sulejope, mida Kristjan kandis, kui oli oma tippkaalus. Ta tõmbab selle selga – jaa, sinna mahuks üks inimene veel. Kas nüüd teine Kristjan, aga tema naine Maris küll.