Seitse aastat koos olnud paar avaldab lause, mis on neid aidanud: otsustasin sellega kaasa minna!
(3)
Tänavu seitsmendat pulma-aastapäeva tähistav naine meenutab, et tema pulmapäeval sai määravaks see üks ja ainus lause, ning see võib abiks olla ka sulle.
Jooksime päev enne pulmi veel kihlatuga närviliselt ringi ja ajasime viimase minuti asju, kui äkitselt põrkasime kokku tema ülikooliaegsete sõpradega. See oli tõeline rõõm, sest nad ei olnud üksteist pikka aega näinud. Meie siis selgitasime, et meil on homme pulmad tulemas ja täna ajame veel viimaseid asju.
Mu kalli kihlatu sõber küsis selle peale, et kas ta tohib meile natukene nõu anda. Ja siis ta ütles selle lause: pole tähtis, mis läheb valesti, vaid oluline on, kuidas sellele reageerid.
Ta selgitas, et ükskõik, kui piinliku täpsusega me ka pulmi poleks planeerinud, on suur tõenäosus, et midagi läheb ikka plaanitust teistmoodi. See on normaalne ja lihtsalt juhtub. Muidugi võib see olla midagi suurt, aga enamasti on need väikesed asjad, mis ei lähe nii, nagu plaanitud. Aga ükskõik, mis juhtub - see on kõigest nii väike või suur, kuidas ise sellesse suhtud.
Lõpetuseks lohutas ta meid, et tõde on ka see, et mitte keegi ei mäleta hiljem detaile meie pulmadest, küll aga mäletavad nad meie emotsioone ja reaktsioone.
Jätsime siis hüvasti ja oligi käes meie pulmapäev. Oh, kuidas tal oli õigus! Palju-palju asju läks plaanitust teistmoodi ja kõige lõpuks unustas meie pulmakorraldaja külalisteraamatu välja panna, niisiis pidime kallite allkirju koguma hoopis järgmise päeva brunchil.
Kõigi nende apsakate ajal tuli mul muudki abikaasa sõbra nõuanne meelde: pole tähtis, mis läheb valesti, vaid oluline on, kuidas sellele reageerid.
Ärge saage valesti aru. Kindlasti ei olnud ma nende apsakate üle õnnelik, ega pakatanud rõõmust. Aga selle lause meenutamine andis mulle teatava kontrolli: mul on valik, kas teha neist asjadest suur probleem või mitte. Õnneks olid meie puhul need asjad tõesti väikesed, aga samas oli neid palju. Kõige hullem oli ehk vihmasadu, aga kui ma oleksin sellest draama teinud, oleksid külalised just seda mäletanud. Kuna ma ei saanud seda muuta, otsustasin sellega kaasa minna. Ostsime vihmavarjud ja elu läks edasi.
Mis veelgi parem - kõik need planeerimata ootamatused tõid endaga kaasa ka hinnalisi hetki ja jutuajamisi kallitega, mis tagasi vaadates on ühed parimad mälestused meie pulmast.“
