“Mõnda aega tagasi oli meil naisega sügavam ja intiimne moment, mille käigus vaatasin talle silma ja ütlesin, et ta ju teab, et ta võib mulle kõigest rääkida ja et ma usaldan teda. Mul ei olnud ühtegi tagamõtet, tundsin lihtsalt, et soovin talle kinnitada, et ma olen tema jaoks olemas.

Ta purskas nutma ja tunnistas, et viis aastat tagasi ühel õhtul ta murdus ja armatses oma eksmehega. Meie aga oleme kaheksa aastat abielus olnud…

Ma ei mõista, miks ta sellist asja rääkis. Ta vabandas, ütles, et see on teda nii pikalt painanud ja ta ei suutnud seda enam oma sees hoida. Selgitas, et meil oligi siis ju keerulisem periood, aga see ei tähendanud midagi ja ta tõesti kahetseb sellist libastumist elu lõpuni.

Ma ei tea, kuidas küll edasi liikuda. See teadmine murdis mu südame ja ma ei suuda oma naist enam samasuguse pilguga vaadata. See tõesti teeb mulle haiget. Jah, sellest on viis aastat möödas, aga kuidas ma peaksin saama teda kunagi veel usaldada?”

Lugejad, kas olete midagi sarnast kogenud? Kuidas käitusite?