ARVAMUS | „Enamik inimesi ei koge kunagi tõelist armastust, sest lõviosa suhteid baseerub imelikel kaalutlustel.“

Nädala alguses avaldatud lugu „Teooria, millega nõustuvad tuhanded! Levinud põhjus, mis paneb naisi „ootamatult“ oma kaaslast maha jätma“ pani kommentaariumi kihama. Avaldame ühe lugeja arvamuse tõelise armastuse kohta.

„Tõeline armastus ei saa kunagi otsa, sest see on lihtne, puhas ja siiras soov olla alati selle ühe ja ainsa inimesega koos, mis iganes kaikaid ükskõik kummale elu ka vahepeal kodaratesse ei loobiks. Sellist armastust paraku enamus inimesi aga elus ei koge ega leiagi, sest lõviosa suhteid baseeruvad hoopis mingitel pragmaatilistel-ratsionaalsetel kaalutlustel - kes otsib lohutust, kes otsib uhke elu finantseerijat, kes otsib füüsilist rahuldust, kes otsib mingite lapsepõlve psühhotraumade tõttu uut „isa“ või „ema“ või kaitset ei tea kelle või mille eest, kes otsib trofeesid enda seesmise madala enesehinnangu või mingite alaväärsuskomplekside välja elamiseks.

Või kes otsib mingeid muid hüvesid, aga sellistesse kaup-kauba vastu suhetesse on sisuliselt alati kas ühelt või teiselt poolt mingisugune ebaloomulik punnitamine sisse kodeeritud ja pole vahet, kui kiivalt ja hästi seda on juba algusest peale teineteise eest varjatud - elu on reeglina piisavalt pikk ja kõikvõimalikke tagasilööke täis, et ta jõuab ikka reeglina ära lahutada suure osa neist inimestest, kes punnitatud põhjustel koos midagi üritanud on.

Ja ma võin kihla vedada, et tegelikult oli sellel totsil ka elus midagi hulga olulisemat puudu, kui mingid suvalised hommikused sõnumid, mis justkui kõige lagunemise ettekäändeks ja nii-öelda algpõhjuseks toodi. Ma arvan, et tegelikult tal oli puudu lihtsalt inimesest, kelle koju jõudmine alati imeliselt sooja tunde südamesse toob ja kelle kaissu pugedes hinge selline kõikehõlmav rahu voogab, et sul ei teki mõtet ka, et kusagil mujal kellegi teisega, kas nüüd ja praegu või kasvõi saja aasta pärast, võiks olla ligilähedaseltki sama hea.

Aga sellist inimest ongi elus raske leida, kuid kui sa ta kord leidnud oled, siis ei saa armastus tema vastu mitte kunagi otsa... Kui sai otsa, siis järelikult polnudki tõeline armastus ja järelikult polnud ka õige inimene ning pole mõtet ka juurelda selle üle, kas sind jäeti maha „lambist“ või oli vähe asjalikum põhjust otsitud.“