Siirdatud neeru ja pankreasega Evelini salasoov: ma ei taha ärgata 50-aastaselt ja mõelda, et miks ma ei teinud proovi...

Eestis on 2023. aasta alguse seisuga 71 elundisiirdamist vajavat raske elundipuudulikkusega inimest. 2019. aastal oli ootajate hulgas ka 32-aastane Evelin Arjukes. Nüüd, pärast siirdamist tunneb ta ennast nii hästi, et võtab riski ja proovib last saada.

„Ma täpselt ei mäletagi,“ proovib Evelin meenutada siirdamise eelset aega, kui küsida, milline oli tema elu enne neeru ja pankrease siirdamist. „Sellest on juba kolm aastat möödas. Insuliini vajadus oli olemas ja oli päevi, kus ma ei saanud voodist püsti, sest nii halb oli olla – söögiisu ei olnud, ja kuna neer ei töötanud hästi, oli keha toksiine täis. Tunne oli vahepeal, nagu oleksin tühjaks pigistatud sidrun,“ kirjeldab Evelin.

Ta avaldab, et paar korda kogu selle aja jooksul on tal olnud ka tumedamaid mõtteid ja tunne, et oleks parem, kui teda üldse olemas ei oleks. „Ma olen rääkinud oma mehega ka sellest! Ta toetab mind väga, kuid eks minu olukorrast saabki aru see, kes on ise selles olukorras olnud,“ on Evelin oma kaasale väga tänulik.

Kuidas äkki hakkas juhtuma …

„Oli 15. aprill 2019, ma olin tööl ja tundsin ennast halvasti. Süda oli paha, pea käis ringi, hing jäi kinni ning kohati tekkis selline tunne, et minestan kohe. Käisin järgmisel päeval, 16. aprillil, arstil analüüse andmas ning juba 17. aprillil olin haiglas, kus mu kaelale paigaldati sond, mille kaudu hakati dialüüsi tegema, sest toksiinide näit mu organismis oli väga kõrge,“ kirjedab Evelin esimest haiglapäeva.

„Olin siis 32- aastane ja mäletan seda tunnet, et elu kui selline tol hetkel oli mu jaoks läbi saanud,“ meenutab Evelin. Dialüüsi ehk neeruasendusravi sai ta esialgu haiglas, kuid hiljem hakkas seda kodus tegema. „Valisin selle, kuna ma ei ela Tallinnas ning kolm korda nädalas käia pealinnas dialüüsil oleks olnud minu jaoks koormav,“ avaldab Evelin oma otsuse tagamaid. „Kodune dialüüs andis vabaduse küll. Mul olid päevad vabad, õhtul aga ühendasin ennast ravi saamiseks masina külge, mis tegutses öösel magamise ajal ning mis omakorda andis mulle järgmiseks päevaks normaalse olemise ja vabaduse,“ avaldab Evelin ja lisab, et dialüüsi ravi kestis kuni lõpuni, mis saabus 2020. aasta 8. veebruari varahommikul. „See oli üks päev pärast mu sünnipäeva,“ muigab Evelin nüüd.

298 päeva ootamist

„298 päeva kestis kogu mu seiklus – alates dialüüsi algusest kuni siirdamiseni,“ loendab Evelin päevi. „Minu pere, lähedased ning sõbrad olid hästi toetavad ja abistasid, kuidas said. Õnneks! Olen kuulnud ka seda, et elukaaslased on jätnud oma kaasa maha, kuna dialüüs ja kogu see ootamise aeg on olnud nende jaoks väga pingeline,“ nendib Evelin ja ütleb, et üks on kindlasti näha lähedast enda kõrval kannatamas, aga raske on näiteks ka see, kui on neid halbu päevi, kus tervis ei ole kõige parem ja ka emotsioonid pole kõige paremad. „Emotsionaalne pool on hästi kurnav kindlasti,“ arvab Evelin. „Minul läks ootamise ja dialüüsi aeg päris hästi. Muidugi oli ka halvemaid päevi, kuid üldiselt allus tervis ravile üsna hästi ning koduste toetus oli maksimaalne,“ on Evelin õnnelik.

Kingitus

Ühel õhtul aga keeldus dialüüsimasin Eveliniga koostööst. Ta proovis küll, aga ei saanud ega saanud masinat tööle. Evelin jõudis veel arvutada, kui palju on tal dialüüsiks vajalikku käsilahust alles ja planeeris, et peab veel pühapäeval Lääne-Tallinna keskhaigas lahusteid juurde tooma, et järgmise kaubaringini vastu pidada. Järgmisel hommikul kell 5.08 aga helistati Evelinile Tartust ja lahuseid tal enam vaja ei läinud! „See kõik toimus mõni tund peale minu sünnipäeva,“ meenutab Evelin ja lisab, et ta mäletab veel, kuidas sõber temalt küsis, mida ta sünnipäevaks tahab. „Seda, mida mina tahan, sina mulle kinkida ei saa,“ vastas Evelin sõbrale. „Õnneks oli keegi teinud selle otsuse (elundite annetamise nõusoleku – M. L.) ja ma sain kingituse, mida ma kõige rohkem soovisin,“ on Evelin ääretult tänulik. „Kõige lühem elundi ooteaeg Eestis on olnud kaks kuud ja kõige pikem poolteist aastat,“ öeldi Evelinile Tartu ülikooli kliinikumis kogunenud konsiiliumist 5. augustil 2019. „Minu ooteaeg ei olnud pikk. Vähemalt ei tundunud see mulle pikk. Muidugi oleneb paljuski ka tervislikust seisundist,“ arvab Evelin.

Sünnipäev Tartu ülikooli kliinikumis

„Kuna ma olin sünnipäevaks teemapeo korraldanud ja hakanud hommikul kell kuus Tartu poole sõitma, siis hakkasin oma külalistele järjest kirjutama, et täna õhtul saate pidutseda, aga ilma minuta. Olgu siis põhjus mis tahes,“ kirjeldab Evelin sünnipäevajärgset varahommikut, kui ta oli teel Tartusse. Ta lisab, et kui ta aga samal hommikul mõni minut pärast kaheksat haiglasse jõudis, hakkas taas ootamine. „Arstid olid läinud Tallinnasse organite järele ja ma ei tea, kas tegemist oli Skandinaaviast pärit organitega või Eesti omadega. Ma pole seda uurinud,“ kirjeldab järgmisi tunde Evelin. Poole kolme paiku päeval hakati Evelini operatsioonisaali poole sõidutama. Iga tund oli arvel, kuigi neeru ja pankrease puhul, mis ootasid Evelinile siirdamist, pole aeg nii kriitiline kui näiteks südame siirdamise puhul. Aga siiski! Siirdamine kestis seitse tundi, mille käigus sai Evelin omale nii uue neeru kui ka pankrease. „Ma mäletetan, et kui ma ärkasin, siis küsisin arstilt, mis kell on. Sain vastuseks, et kümme õhtul. Selle peale tõstsin pöidla, sest teised ju pidutsesid. Mina aga magasin edasi,“ meenutab Evelin minuteid pärast ärkamist.

Evelin pääses haiglast koju 11. märtsil ja 12. märts kuulutati Eestis välja eriolukord. „Ma ei taha mõelda, mida tundsid haiglas need haiged, keda lähedased külastada ei saanud,“ kirjeldab Evelin ja lisab, et mida vähem lähedased sind vaatamas käivad, seda vaevalisem on ka taastumine.

Elu pärast siirdamist

Evelin pole pärast siirdamist pidanud endale mitte ühtegi ühikut insuliini süstima. Pankreas hakkas kohe ise insuliini tootma, mis oli väga hea uudis. Evelin nimetab ennast passiivseks diabeetikuks. „Loomulikult on siirdamine mu elukvaliteeti väga palju muutnud,“ lausub Evelin. Kui enne oli tal pidevalt halb olla: pea käis ringi ja söögiisu polnud, süda oli pidevalt paha ja vererõhku kontrollisid ravimid, siis pärast siirdamist oli kõik teisiti. „Ma mäletan, et üks esimesi asju, mida ma poest pärast haiglast koju saamist ostsin, oli jäätis,“ avaldab Evelin. Ta võib süüa nüüd kõike, mida hing ihkab, kuid mõistlikkuse piires. Kui analüüsidest selgub, et mingid näitajad on paigast ära, eks siis tuleb ennast tagasi hoida. Ka ei soovita arstid tal rasvaseid toite tarbida. „Selles mõttes on mul läinud väga hästi, et kaks suurt terviseprobleemi on lahenenud,“ on Evelin tänulik.

Elundidoonorluse olulisus

Selleks et siirdamist ootavad patsiendid saaksid õigeaegset ravi, on oluline iga ühiskonnaliikme panus. Praeguseks on oma otsusest elundidoonoriks hakata teada andnud ainult pisut üle 3% täiskasvanutest Eesti elanikest. Igaüks meist aga saab seda protsenti muuta. Elundite ja kudede loovutamisega nõustumine on hindamatu heategu, mis võib olla ainus võimalus mõne teise inimese elu päästmiseks.

„Üks doonor saab anda uue elu kuni kaheksale inimesele,“ märgib Evelin ja lisab, et tahteavalduse tegemine mõjutab kõiki, mitte ainult seda inimest, kes nõusoleku digiloos tegi. „Kui lähedaste jaoks on organi loovutamise puhul tegemist enamasti leinaga, väga raske otsusega, siis kellegi jaoks on tegemist uue elu algusega,“ märgib Evelin tänulikkusega. Veel avaldab Evelin ühe oma saladuse ja suurima soovi. „Eestis pole mitte ükski uue neeru ja pankreasega naine proovinud last saada. Mina proovin, sest tänapäeva meditsiin võimaldab seda ning riskid on võimalik väga varases faasis maandada. Ma ei taha ärgata 50-aastaselt ja mõelda, miks ma ei teinud proovi,“ jagab Evelin lugejatega oma salasoovi.