Puhkus ei tundu enam puhkuse moodi? Üks oluline soovitus, mis aitab sul jõuda lõpuks tõelise puhkuse kogemiseni

Raamatus „Neli tuhat nädalat – Surelike ajakasutus“ räägib autor Oliver Burkeman puhkuse taasavastamisest, ületöötamise põhjustest ja üldistest puhkamisreeglitest.

Puhkama peab! Aga kuidas?

Puhkus kui tabuteema

Meile avaldatakse survet, et me ka enda puhkuseaega produktiivselt kasutaksime. Puhkeaja nautimine puhkamise enda pärast – mille kohta võiks arvata, et muud eesmärki sel polegi – näib ebapiisav. Autor toob siin humoorika näite, kuidas sellise suhtumise salalikum vorm on nakatanud ka sinu sõpra, kes nähtavasti ei suuda niisama sörkimas käia, vaid peab kümne kilomeetri rahvajooksuks treenima.

Kui õigustame jõudeaega vaid lähtuvalt selle kasulikkusest muuga seoses, on õnnetu tagajärg see, et puhkamine hakkab tunduma kohustusena – teiste sõnadega on see nagu töö selle sõna halvimas tähenduses. Räägitakse, et tegelikult on meil nüüd vaba aega rohkem, kui eelmistel kümnenditel. Üks põhjus, miks me oma elu nõnda ei koge, seisnebki vahest selles, et puhkus ei tundu enam puhkuse moodi.

Töökultuur läbi ajaloo

Aristoteles leidis, et tõeline jõudeolek – selle all pidas ta silmas filosoofilisi mõtisklusi enese paremaks tundmaõppimiseks – on üks ülimatest voorustest, olles iseenesest väärtuslik, samas kui muud voorused, nagu vaprus sõjas või õilis käitumine valitsemisel, on vooruslikud vaid selle tõttu, milleni need viivad.

Sama põhiidee püsis elus ka järgnevate rahutute sajandite kestel: jõudeaeg on elu raskuskese, loomulik olek, mida töö vahetevahel vältimatult katkestab. Isegi Euroopa keskaegsete talupoegade ränk elu oli jõudeajast täidetud: see saabus vastavalt kalendrile, mis kubises usupühadest ja pühakute päevadest, lisaks veel mitme päevased külapidustused, mis märkisid tähtsamaid sündmusi, nagu pulmad ja matused. Inimestele avaldati tugevat sotsiaalset survet, et nad liiga palju ei töötaks: usupühasid tuli pidada, sest kirik nõudis seda; ning külas, kus kõik tundsid kõiki, olnuks keeruline kohalikest pidudest kõrvale hoida.

Tööstusrevolutsioon, mis soodustas kella järgi elamise mentaliteedi levikut, muutis pilti kardinaalselt. Tehaste ja vabrikute käigushoidmine vajas sadade tunnipalka saavate inimeste töö koordineerimist, mille tulemusena jõudeaeg sai selgelt tööst eristatud. Põhimõtteliselt pakuti töölistele kokkulepet: vaba ajaga võisid sa teha, mis ise tahtsid, kuni see ei kahjusta – ja heal juhul parandab – su töövõimet.

Autor võtab puhkuse ja töö tasakaalu tänapäevas kokku järgmiselt - Üha selgemini oleme saamas inimesteks, kes ei tahagi puhata, kes peavad seda lausa ebameeldivaks, kui tuleb veidi vahet pidada oma püüdlustes kõik tehtud saada, ja kes muutuvad rahutuks, kui tekib tunne, et ei olda piisavalt produktiivsed.

Soovitused ja reeglid puhkamiseks

Paljud arvavad ekslikult, et töötegemise lõpetamiseks pole vaja muud, kui mitte tööd teha. Keset päist päeva polegi teab kui lihtne hoogu maha võtta ja lõdvestuda, see pole pika tööpäeva järel voodile räntsatamine. Pideva töörabamise katkestamine nõuab üllatavalt kõva tahtepingutust; see peab saama harjumuseks, ja ka ühiskond peab seda sulle ette kirjutama.

Varem, kui ühiskond seda meile peale sundis, oli lihtsam aega maha võtta: sa ei saanud poodi minna, kui kõik poed kinni olid, või tööle ilmuda, kui kontoriuks lukus seisis. Nüüd on surve vastupidine: poed on nädal läbi terve päeva lahti (ja internetis ka öösel) ning tänu digitehnoloogiale on liigagi lihtne kodus töötada.

Autor toob välja ühe väga olulise asja, mida saame isiklikul tasandil ette võtta, jõudmaks tõelise puhkamise kogemuseni – loobu ootusest, et see kohemaid mõnus tundub.