Kümme aastat räiget perevägivalda talunud Karin: keegi ei tulnud ukse taha, et küsida, kas on kõik hästi. Mitte keegi.

„Päris alguses ta oli kärme vabandama selle eest, et ta nii tegi, ja ta lubas, et ta enam ei tee. Tal on väga kahju,“ meenutas tänaõhtuses „Südamesoovi“ saates oma lugu 37- aastane Karin. „Mina muidugi toona uskusingi seda,“ kahetseb ta praegu.

Kahjuks mehe sõnad ei lugenud. Karin talus ränka perevägivalda kümme aastat. Ta kuulis päevast päeva, et ta olevat mõttetu, ja tema kehal leidub siiani mehe tekitatud arme.

Karin meenutab hetke, mil ema küsis, mis temaga lahti on, sest tütar nägevat välja justkui „elav surnu“. „Ta ütles, et räägi! Ma ei julenud. Ma teadsin, et ta (abikaasa – toim.) on iga hetk tulemas, ja ma ei öelnud emale midagi.“ Õhtul tundus Karinile, et ema öeldud sõnad olid puhas tõde – ta tundiski end justkui elav surnu. „Mu emal oli õigus. Ma olengi ju elav surnu. Ma kõnnin ringi, ma ei suhtle kellegagi. Kõik arvasid, et olen ülbeks läinud, aga ma ei saanud, mul ei olnud seda võimalust,“ viitab Karin pidevale kontrollile.