Ilusat kevadilma nautinud naine: ühtäkki peatas mind lõrisev koer. Omanik, kus on su silmad?

„Ma ei saa öelda, et ma koeri kardan. Sageli kardan rohkem isegi nende peremehi, kes arvavad, et nende nunnu küll ei hammusta,“ kirjutab Naistekale Anna, kes eilsel päikesepaistelisel päeval Kadrioru pargis ühtäkki vihase koeraga silmitsi seisis.

„Olin parasjagu Kadrioru pargis kõndimas ja ilma nautimas, kui ühtäkki peatas mind seljatagant kostev mühin ja lõrin. Ümber keerates oli näha, et suur saksa lambakoer kiirendab sammu otse minu suunas. Iga sammuga jäi meeter maad tahapoole koera omanik, kes hakkas oma Hundut hüüdma alles siis, kui minu ja koera vahe oli kaks meetrit. Omanik, kus on su silmad?

Teadsin, et pean rahulikuks jääma, kuid mis seal salata, silme ette kerkisid pildid hiljutisest võikast koerarünnakust ning tardumine oli hirmutavam kui ära jooksmine. Jäin seisma. Õnneks jäi seisma ka koer ning veidi aega hiljem jõudis talle järele ka omanik. Kui hirmuäratav loom oli rihma otsa pandud, siis küsisin omanikult, et kas ta ei näinud, mis just juhtus? Ta vastas seepeale, et nägi küll, aga tema koer ei hammusta. Selge! Kui küsisin, et miks ta siis minu poole tuli, ei osanud omanik midagi vastata, vaid teatas, et ju ma siis meeldisin talle. Kuna ma olin nii šokis, siis ma ei suutnud sealsamas midagi adekvaatset enam öelda. Koduteel sai aga pea mõtteid täis, sest see pole mitte esimene kord, kui ma kuulen omanikelt sellist jaburust.

Ma ei saa öelda, et ma koeri kardan. Sageli kardan rohkem isegi nende peremehi, kes arvavad, et nende nunnu küll ei hammusta. See tähendab seda, et tegemist on inimestega, kes ei austa teisi ega oska ka ohtu hinnata. Kui sa lased oma suure koera avalikus pargis lahti, kus on kümneid ja kümneid inimesi, siis palun mõtle, et koer ei ole inimene. Ja isegi inimesed on mõnikord ettearvamatud, rääkimata siis loomast.

Ilusad ilmad on ees, oleme mõistlikud ja arukad ning arvestame kaaskodanikega!“