Hiljuti teise lapse saanud Heelia Sillamaa: kõige tähtsam on, et naist ei unustataks peale sünnitust koju ära

Pärast sünnitust rõõmustab asjade asemel palju rohkem see, kui keegi ulatab abikäe, et muuta sinu üldine eluolu kergemaks, rääkis teleajakirjanik Heelia Sillamaa EMA podcastis.

EMA podcastis kohtusid tol hetkel vaid paari nädala eest teistkordselt emaks saanud teleajakirjanik Heelia Sillamaa ja saatejuht Merle Liivak Praks, et rääkida, milles värskeid emasid tihti valesti mõistetakse ja millised on olnud Heelia suurimad katsumused uude kodulinna Viljandisse sisseelamisel.

Sillamaa sõnul on kõige tähtsam see, et naist ei unustataks pärast sünnitust koju ära. „See on täitsa arusaadav, kui mõni inimene ei tahagi sel perioodil suhelda, ja sellest saab alati märku anda. Palju kurvem on see, kui sa oledki vaimselt ja füüsiliselt elu kõige intensiivsema kogemuse läbinud ja siis sa jääd üksi sinna halli auku. Keegi väga ei julge suhelda, ega oska midagi öelda... Aga inimesed on nii erinevad. Mina olen just see, kellele väga meeldib suhelda kohe ka pärast sünnitust. Ja kui ma tunnengi, et ma praegu ei jaksa, siis ma ilusti ütlen seda,“ kirjeldas ta saates.

Soe ja hoitud tunne

Värske kahe lapse ema soovitus kõigile on olnud see, et kui lähete kellegi beebit vaatama, siis ärge murdke pead sellega, mida beebile kinkida, vaid kinkige värsketele vanematele hoopis õhtusöök. „Olgu selleks siis mõnest söögikohast kaasa võetud õhtusöök või valmistate kohale jõudes ise õhtusöögi, aga mina ja mu tuttavad sünnitanud naised nõustuvad, et pärast sünnitust rõõmustab asjade asemel palju rohkem see, kui keegi ulatab abikäe, et muuta sinu üldine elu-olu kergemaks. Juba see, kui värsked vanemad ei pea ühel õhtul õhtusöögi pärast ise muretsema, annab neile sooja ja hoitud tunde.“

Sillamaa kirjeldas, kuidas pärast sünnitust kirjutasid talle sõbrannad väikeste abipakkumistega: „Heelia, lihtsalt, et sa teaksid, et kui sul pole kedagi kodus ja sa tahad näiteks duši alla minna, siis kirjuta ja ma võin tulla last hoidma. See oli kuidagi nii armas. Teine sõbranna kirjutas ükspäev, et ma lähen maasikaid ostma, kas ma tohin sulle ka ukse taha maasikaid tuua?“

Viljandi vilgas kogukonnaelu

Teleajakirjanik kirjeldas, et armastab Viljandi kui uue elukoha puhul spontaansust, mida siinne elu pakub - kõik sõbrad on vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel ja see annab võimaluse ka kiireteks kohtumisteks, kõike ei pea kalendrisse kirja panema ja pikalt ette planeerima.

„Siin piisabki sellest, kui helistad ja ütled, et ma olen sul juhuslikult maja ees, tule korraks õue ja räägime viis minutit juttu. Tallinnas mul selliseid asju ei juhtunud. Kui mina elan Mustamäel ja sõbranna Viimsis, siis ei teki kohe kuidagi neid olukordi, kus jalutaksid juhuslikult sõbranna majast mööda ja mõtleksid, et räägiks õige paar minutit juttu. Siin on aga ka neid tänava peal kokku põrkamisi palju rohkem. Iga kord kui kodust välja lähed, võid kindel olla, et vähemalt ühte tuttavat kohtad ikka oma teel. Tänu sellele tekib ka kogukonna tunne, mida ma pealinnas ei tajunud.“

Kohvikute vähesus teeb loominguliseks

See, et meil on siin piiratud arv restorane ja kohvikuid, on minu arvates samuti hoopiski positiivne. See paneb meid kuidagi teistmoodi loominguliselt mõtlema. Kui ei jaksa jälle tuttavasse kohvikusse minna, võtame koogi ja kohvi kaasa ja läheme hoopis pargipingile oma enda spontaansesse „kohvikusse“ istuma. Samuti on meil tutvusringkonnas kombeks ka üksteise juures õhtusöökidel käia. Sellised kodused õhtusöögid on palju hubasemad, intiimsemad ja vahvamad, kui peenes kohvikus koos saja võõraga istumine. Nii et alati ei pea see kohvik või restoran esimene valik olema ja see, kui iga nurga peal ei avata muudkui uusi toidukohti, ei tähenda, et elu oleks kuidagi üksluisem, vastupidi.

Kuula intervjuud ajakirja EMA veebist.