„Vabakutselise elu on väga raske olnud - sellega kaasneb üksinduse tunne, mis ei ole väga hea asi. Samas annab see vabaduse ja võimaluse kohtuda suurepäraste lavastajate ja trupikooslustega. Kui sa oled kuskil teatris palgal, võib sul olla palju vähem tööd, aga sul on näiliselt tunne, et keegi hoolitseb selle eest, et sul oleks järgmisel hooajal mõni roll. Koroonaajal oli mul nullsissetulekuga kuid, see oli raske ja stressirikas periood, sest polnud ju ka teadmist, kuidas edasi,“ meenutab Elina. „Vabakutselisena olen pidanud ise otsima näidendeid ja suhtlema lavastajatega, nii et võin uhke olla, et olen toime tulnud...“

Loe pikemat intervjuud Elinaga Naistelehest.

Jaga
Kommentaarid