„Kui ta kohale ilmus, kandis ta meeste triiksärki kleidina. Oligi kõik. Mäletan, et mõtlesin: kus ta püksid on?“
(4)
Eddie: Daisy Jones oli kõige vapustavam naine, keda mu silmad iial näinud olid. Tal olid need suured silmad. Need ülilopsakad huuled. Ja ta oli sama pikk nagu mina. Nägi välja nagu gasell.
Warren: Daisyl polnud ei tagumikku ega tissi. Puusepa unistus, nagu nende kohta öeldakse. Lame nagu laud, kerge hööveldada. Noh, ma ei tea, kas teda oli kerge hööveldada. Arvatavasti mitte. See, kuidas mehed tema peale reageerisid, mängis talle kõik kaardid kätte ja ta teadis seda. Kui Pete teda nägi, oleks tal keel vaat et ripakile vajunud.
Karen: Ta oli nii ilus, et ma kartsin, et jään teda jõllitama. Aga siis mõtlesin: põrgusse, teda on tõenäoliselt kogu ta elu jõllitatud. Arvatavasti on niisama vaatamine tema jaoks ka jõllitamine.
Billy: Nägin teda ja tutvustasin end ja ütlesin: „Tore, et sa siin oled. Aitäh, et meid välja aitad.“ Küsisin, kas ta tahab lugu veidi arutada, harjutada oma osa.
Daisy: Ma olin selle kallal öö otsa töötanud. Paar päeva varem olin koos Teddyga stuudios käinud, lugu järjest üle kuulanud. Mul oli päris selge, mida ma teha tahtsin.
Billy: Daisy ütles vaid: „Ei, aitäh.“ Ja nii oligi. Nagu poleks mul mingit väärtuslikku panust anda.
Rod: Ta läks otse lindistuskabiini ja hakkas häält lahti laulma.
Karen: Mina ütlesin: „Poisid, me ei pea kõik siin olema ja pealt vaatama.“ Aga keegi ei liigutanud.
