Noor keemiaõpetaja Kairi Parson lõbusatest apsakatest: piinlik küll, aga õpilased pole kunagi sellest aru saanud!

Tartu Ülikooli loodus- ja reaalainete õpetaja eriala üliõpilane Kairi Parson usub, et väikeste edusammudega on võimalik õpilastes tekitada huvi kõikide loodusainete vastu, sest üht ei ole ilma teiseta. „Me kõik oleme loomult väikesed teadlased, kes tahavad mõista maailma,“ leiab ta ja just seda loomulikku huvi soovib Kairi oma õpilastes Põlva Gümnaasiumi keemiaõpetajana üles leida.

Pärast keskkooli lõppu polnud Kairi veel sugugi kindel, et temast peaks saama just õpetaja. „Olen end alati suuremat sorti maailmaparandajaks pidanud ja leidsin, et noored on just need, kes vajavad kõige enam abi, tuge ja inspiratsiooni. Kuna ma puutusin teismeeas kokku väga heade noorsootöö tegijatega, siis mõistsin, kui palju abi ma ise täiskasvanutelt sain ja tahtsin ise samasugust panust maailmale vastu anda,“ selgitab Kairi, miks ta tahtis tulevikus just noortega töötada.

Ülikooli astudes mõtles ta esmalt, et temast võiks saada bioloogiaõpetaja, kuid aeg tegi valikutes omad korrektuurid. „Õnneks on ülikooli süsteem selline, et sa ei pea päris täpse plaaniga sinna minema ja saad esimesel aastal veel mõelda. Otsisin seda õppeainet, millele on kõige suurem vajadus ning siis lihtsalt tundus, et kõige enam otsitakse keemia- ja füüsikaõpetajaid,“ selgitab Kairi. „Keemia on bioloogiale ka väga lähedal, seega see jäi minu esimeseks valikuks, kõrvale võtan lisaks ka füüsika õpetamisega seotud aineid. Mulle meeldib käia ringi ja endamisi mõelda, et miks miski nii on ja kuidas too on võimalik ning keemia ja füüsika koos aitavad väga paljudele küsimustele vastuseid anda.“

Tagasi oma kooli - seekord juba õpetajana

Kairi käis koolis Põlva Gümnaasiumis ning pärast kooli lõpetamist säilisid head suhted õpetajatega. „Nad elasid kaasa mu ülikooliõpingutele ning õige pea oodati mind juba tööle. Esmalt taheti mind füüsikaõpetajaks, kuid selleks polnud ma veel toona valmis ja seejärel pakuti välja keemiaõpetaja töö, mis ei tundunud enam nii hirmsana - ülikoolis juba õpitud ka seda,“ räägib Kairi, kuidas ta jõudis tagasi oma kooli, seekord juba ise noori õpetama.

Ülikoolis oli Kairi õpinguid targalt planeerinud, kuna tunniplaani koostamise vabadus on tudengitel suur ja see võimaldas esimesel kahel aastal võtta palju aineid ette. „Mul tiksus kuklas mõte kolmandal õppeaastal tööpõllule asuda. Tegelikkuses alustasin aga juba teisel kursusel eratundide andmisega, sest koroona ajal oli selleks suur vajadus ning samuti sai käe valgeks asendusõpetajate programmi abil, tänu millele ka endale toreda praktikakoha leidsin. Praktikakogemus on minu silmis väga oluline, mõistmaks, et oled õigel teel,“ kiidab Kairi.

Õpilased annavad inspiratsiooni

Ei ole palju töökohti, mida saab kirjeldada lõbusana, kuid just see sõna tuleb Kairile oma töö kirjeldamiseks esimesena pähe. „Õppeaine on justkui vahend või põhjus suhtlemiseks, aga selle läbi saad sa kuulata ja analüüsida noorte mõtteid ning kuulata nende muresid. Ma saan noortelt hästi palju vastu ja see on kõige olulisem - nende tunnustus annab kinnitust, et teen õiget asja. Samuti on mul õpetajana võimalik igaveseks nooreks jääda,“ usub Kairi ja lisab, et sellest tööst saab väga palju vastu. „Näiteks kõige helgemad hetked on need töövõidud, kui näed mõnes õpilases suurt arengut või saate koos mõnest raskest situatsioonist jagu. Nende heade emotsioonide pärast teed seda. Ja noored on lihtsalt nii ägedad!“ kiidab Kairi oma õpilasi.

Kõige keerulisemaks peab noor õpetaja oma töös aga leppimist mõttega, et kõike ei jõua ning kõike ei saa parandada. „Vahel läheb see meelest ja teed asju enda arvelt. Esimesel aastal tahad ikka kõike perfektselt teha, kuid see tuleb ära unustada. Tahame ju ise ka õpilastele sisendada, et vigu tuleb teha, sest siis õpib kõige paremini. Jällegi on tore mõelda, et järgmisel aastal on palju mõtteid kuidas paremini teha,“ tõdeb Kairi.

Väljakutseid pakuvad ka olukorrad, milleks kõigeks ülikool ei suuda üliõpilasi ette valmistada. „Näiteks kuidas öelda „ei“, kuidas suhelda lastevanematega ja kuidas päriselt ennast esikohale seada - need on vaid mõned näited. Aga eks kõigeks polegi võimalik valmistuda ja osa tulebki läbi praktika õppida,“ räägib Kairi.

Meis kõigis on peidus väike teadlane

Kuigi reaalaineid, sealhulgas keemiat, peetakse pigem keerulisteks õppeaineteks, on Kairi veendunud, et huvi ja õppimisrõõmu on võimalik äratada igas õpilases. „Motivatsioon õppida tekib enamasti siis, kui mõni positiivne kogemus on juba tekkinud. Näiteks kui mõnest teemast on väga hästi aru saadud ja tekib enesekindlus, et mõista uusi kontseptsioone,“ usub Kairi.

Tema sõnul tekib huvi ja eduelamus ka siis, kui esiotsa segase teooria ja mõne praktilise töö järel arutades mõistetakse seoseid päris eluga. „Need seosed ei tule kohe, aga pikapeale tekib süsteemne mõistmine maailmast ning sellised avastused pakuvad rõõmu,“ on Kairi veendunud ja lisab, et kui tapetud rõõm õppimisest väikeste edusammudega taas üles ehitada, siis tekib huvi kõikide loodusainete vastu, sest üht ei ole ilma teiseta.

Reaalaineid ei tasu karta

Kõigile teistele, kellele õpetamine võiks meeldida, aga kahtluse all on pädevus oma ainealastes teadmistes, soovitab Kairi siiski minna õpetajaks õppima. „Ülikoolis on aega õppida ning mul on olnud mitmeid tunde, kus õpin teema selgeks alles siis, kui seda tundi andma hakkan. Piinlik küll, aga õpilased pole kunagi sellest aru saanud. Ning endalgi vahel naljakas tunnistada, et osad asjad jõuavad keset tunni andmist kohale. Selle tunned selle „ahhaa“ järgi ära,“ tunnistab Kairi.

Veel kiidab Kairi õpetajatöö puhul töötingimusi ja valikuvõimalust valida, mida, keda, kui palju, millal ja kus õpetada. „Alati saab ka ümber otsustada või teha nii, et endal oleks põnev. Mulle meeldib elada teadmisega, et ükskõik mis ka ei juhtuks, mul on töö olemas. Ja eriti annab tööle väärtust see, kui leiad just oma enda kooli - kus on ägedad kolleegid ja toetav juhtkond. Lisaks on minul veel tohutult vedanud ilusa koolimajaga,“ loetleb Kairi oma töö plusse.

Noortele, kes veel kahtlevad oma erialavalikus ja tulevastes õpingutes, soovitab noor õpetaja minna töövarjuks kas õpetajale kooli või õpetaja eriala tudengile ülikooli. „Soovitan uurida koole, mis tunduvad ägedad ja panna nendesse kiri teele - olen kindel, et ära ei öelda ja õpetaja perspektiivist saab noor juba aru, kas see elukutse on talle. Samuti ütlevad tudengid otse, kuidas siis ülikoolis ikkagi õppida on. Ülikoolid leiavad kooliõpilastele hea meelega tudengi, kes on valmis temaga päeva veetma,“ julgustab Kairi.