Michelle Obama esimese leedi rollist: palka ei saa, ülemust ei ole ja mingit töötajate käsiraamatut ka mitte
Katkend Michelle Obama raamatust „Meis kõigis on helgust“.
Kui ma 2009. aastal Washingtoni kolisin, ei teadnud ma elust Valges Majas suurt midagi, aga teadsin üsna palju sellest, mis tunne on alustada uues töökohas.
Olin seda selleks hetkeks teinud mitu korda ja samuti mitmel ametikohal uusi töötajaid juhendanud. Olin töötanud õigus valdkonnas, linnavalitsuses, mittetulundussektoris ja tervishoiualal ning teadsin: uude ametisse asudes ei saa tahta, et see sulle kohe ideaalselt sobiks. Pead asja uurima, seedima ja strateegiliselt mõtlema, uut ametit õppima ja sellega kohanema. Pead alluma reeglitele, enne kui võid hakata mõtlema piiride nihutamisele.
Olen ennegi kirjutanud, et Ameerika Ühendriikide esimene leedi on kummaline ja kummaliselt mõjuvõimas amet, mis samas nagu polegi töö. Palka ei saa, ülemust ei ole ja mingit töötajate käsiraamatut ka mitte. Kuna ma olin lapsest saadik olnud väga metoodiline, olin otsustanud kõike õigesti teha. Kavatsesin olla selleks valmis. Kui Barack presidendiks valiti, hakkasin kohe uurima, mida minult oodatakse ja kuidas ma saan endast parima anda, võttes sellesse ametisse samas kaasa oma energia ja loovuse. Mõtlesin, et kui olen piisavalt tubli, suudan ehk muuta mõnda paradigmat, mis seda rolli ümbritsevad.
Ühe esimese asjana palusin oma uuel personaliülemal päevade ja nädalate kaupa läbi võtta Laura Bushi ametliku graafiku, koostades nimekirja tema käikudest ja üritustest, mida ta oli korraldanud. Minu plaan oli esimesel aastal teha kõike seda, mida Laura oli teinud, pidades samal ajal silmas oma prioriteete ja koostades plaane erinevate algatuste jaoks. Samas ei kavatsenud ma midagi poole vinnaga teha. See oli omamoodi kindlustuspoliis, abivahend. Esimese mustanahalise naisena selles rollis teadsin väga hästi, kui keeruline see olema saab. Teadsin, et pean heakskiidu välja teenima. See tähendas aga, et pidin olema veel suurepärasem. Tahtsin olla täiesti kindel, et inimesed mõistaksid: suudan täita kõiki neid kohustusi, mille olin oma eelkäijalt saanud, et mind ei saaks süüdistada laiskuses või lugupidamatuses selle rolli suhtes.
Nagu selgus, on paljud esimese leedi kohustused tekkinud traditsioonide kaudu, sadade aastatega. Mitte midagi polnud kusagil kirjas; selle rolliga lihtsalt kaasnesid teatud ootused. Pidin võõrustama hulga üritusi, alates riiklikest õhtusöökidest kuni iga-aastase lihavõtteürituseni. Pidin jooma teed koos meid külastavate aukandjate abikaasadega ja igal aastal jõuludeks kaunistamise visiooni välja pakkuma. Muus osas võisin ise valida eesmärke, mida tahan toetada, ja teemasid, millega tegelemisest olen huvitatud.
Ent ma polnud osanud oodata varjatumaid, väljaütlemata ootusi, mis selle rolliga kaasnesid. Valmistudes Baracki ametisse vannutamise tseremooniaks, sain teada näiteks seda, et neli eelmist esimest leedit olid ametisse vannutamise päeval kasutanud uhket käekotti, mille autoriks oli üks ja sama New Yorgi disainer. Sain ka teada, et üks teine legendaarne disainer, Oscar de la Renta, armastas rääkida sellest, kuidas tema on riietanud kõiki esimesi leedisid, alates Betty Fordist, mis vihjas sellele, et ta ootab minu osas sama. Mitte keegi ei nõudnud, et ma teeksin samu valikuid, aga eeldus oli õhus.
Kui Barack ja mina sellesse ajaloolisesse majja kolisime ja nendesse ajaloolistesse rollidesse asusime, valitses õhustik, et asju on alati tehtud kindlal moel, et isegi mõni tühisem traditsioon on pigem austusavaldus, suursugune järjepidevus, mida kantakse ühest ajastust teise. Kõik otsused neid mitte järgida tundusid natuke häbematud. Ja meie riigis mustanahalisena üles kasvades olid häbematuks sildistamise ohud meile hästi teada.
