Niiberg tõdeb, et kui noor inimene kuuleb hommikust õhtuni, kui loll ja saamatu ta on ja kui lootusetu ning lapsik ta näib, jääb tal paratamatult üle kolm võimalust: pätistuda, „titastuda“ või endale liiga teha. Tagasilangusel on omakorda tugev seos põgenemisega.

„Vestlustest noorte narkomaanidega on mul juba ammu selgeks saanud nende moto: elul pole mõtet, keegi mind ei mõista ega austa ja üldse on noorelt ilus surra... Täiskasvanud on nõmedad ja mina ei taha selleks saada ega kasvada − järsku muutun ka ise samasuguseks,“ räägib psühholoog.