„Enamikel mu sõbrannadel on lapsed, paljud neist hakkavad vaikselt juba ise täisealiseks saama. Olen oma lähimast tutvusringkonnast ainuke lastetu. Kaaslane mul on, aga ta on selline visiidikas, naudime teineteisega koosolemist paaril korral nädalas ja see sobib meile mõlemale. Temal on eelmisest kooselust täisealised lapsed olemas, tema rohkem lapsi ei soovi ja minule sobib see ka igati. Võin öelda, et elan oma unistuste elu - teadsin juba väikese tüdrukuna, et ei soovi tavalist pereema elu ja saan olla täiel rinnal õnnelik ka ilma lasteta. Ning täpselt nii see on. Ma ei võlgne kellelegi midagi.“ - Anneli, 45