Projekt nimega „Priit“

„Märgid? Kui see juhtub, siis tahaks öelda, et see juhtus nagu välk selgest taevast. Tegelikult maha rahunedes ja roosad prillid eest võttes selgub, et detaile oli palju. Minu mees jäi vahele sellega, et käis alatasa telefoniga rääkimas. Ajad olid siis teised ja messenger polnud veel leiutatud. Ta rääkis igas võimalikus kohas ja ajal telefoniga. Ise vabandas ette ja taha, et üks suur projekt ja kaugkõned on hädavajalikud. Mulle tundus see juba toona veidi kahtlane, aga mis seal siis ikka. Kord juhtus aga nii, et meil olid külalised, kell oli üle südaöö ja mehe telefon köögis helises. Tema ise oli aga terrassil. Kui kõne lõppes, ilmus telefonile sõnum- „Tule läbi, ma vajan sind.“ Helistasin tagasi ja küsisin, et kuhu siis tulema peab. Helistajaks ja sõnumi saatjaks oli muide „Priit“. Ilmselgelt visati telefon ära. Mehele ei öelnud ma midagi.

Mõni päev hiljem võtsin teemaks ja uurisin, et millal siis suurprojekt „Priiduga“ lõpeb. Seejärel tunnistas ta mulle kõik üles. Selgus, et see oli kestnud juba mitu aastat. Kuigi peale seda infot läksin temast lahku, saime uuesti poole aasta pärast kokku, sest ta kahetses väga ja ei soovinud oma perest ilma jääda. Selleni, et teda usaldada ja endise pilguga vaatama hakata läks väga kaua aega. Siiani läheb, ka lastel, kes täna on täiskasvanud. Seega, ma soovitan kõigil kaks korda mõelda enne, kui mingi suvalisega voodisse hüpata ja katteta lubadusi andma hakata. Nii rikutakse enda ja mõlema osapoole elud.“- Rebeka, 50