Lugeja rannas toimuvast: hakkasin eitavalt vastama, aga kas nad läksid minema, ei! Vastupidi, hakati nõudma, nuruma...

Eelmisel nädalal avaldasime emotsionaalse lugejakirja, kus kurdeti selle üle, et rannas tikuvad inimesed üksteisele liiga lähedale.

Artikli kommentaariumis jagati aktiivselt rannaskäigukogemusi. Avaldame siinkohal lugeja kommentaari, kes on tüdinud sellest, et ta peab pidevalt teiste rannaliste asju valvama.

„Aastaid tagasi oli mul teema, kui käisin suviti Harku järve ääres vee lähedal päevitamas. Ikka ronis kas noor või vana mees või naine oma kodinatega minu lähedusse, repliikidega, et äkki vaatate mu asjade järele, lähen käin ujumas, ja kadus sinna vette ujuma ikka vähemalt pooleks tunniks.

Helde ja lahke inimesena tulin neile vastu. Vahetevahel olin kodinatest ja mõnest jalgrattast ümbritsetud kaitsemüürina. Siis hakkasin eitavalt vastama. Aga kas arvate, et nad läksid minema? Ei! Vastupidi, hakati nõudma, nuruma, à la: „Te niikuinii olete siin, kas teil on siis raske vaadata!“ Minu seletustele, et otsige mõni teine, kes valvab, või jätke mind rahule, ei aidanud. Tekkisid mõnedki sõnasõjad. Halb enesetunne ja rikutud tuju. Selleks, et veele lähemal päevitada, tuleb mängida välismaalast ja tülitajale vastata: no, no, no!“

Loe ka: „Lähedusevajadus? Ma ei oska sellele seletust leida!“ Maruvihane lugeja rannas toimuvast: ehk pakun sulle oma kreemi ja vett ka?