„Me kohtleme oma partnerit nagu inimkujulist ibuprofeeni, otsides tema juurest kiiret kergendust“

Jay Shetty toob oma uues raamatus „Armastuse 8 reeglit“ välja põhitõed, mida järgides saame armastada iseennast, oma partnerit ja maailma paremini, kui seni oleme võimalikuks pidanud. Armastuse esimene reegel ütleb: Luba endal olla üksi.

Üksinduses tulemuslikult aega veetes õpid tundma oma iseloomu, väärtushinnanguid ja eesmärke. Selle protsessi käigus arendad omadusi, mis valmistavad sind mitmel viisil ette armastuseks suhte igas faasis.

Meid on õpetatud otsima oma „paremat poolt“ või kedagi, kes „teeks meid terviklikuks“. Kas see muudab meid halvemaks pooleks? Kas see tähendab, et ilma partnerita oleme puudulikud? Isegi kui neid fraase öeldakse naljaga pooleks, valmistavad need meid ette sõltuvuseks, mida ei ole võimalik kunagi tõeliselt rahuldada. Me vaatame oma partneri poole, öeldes sisuliselt: „Mul on igav, lahuta mu meelt. Ma olen väsinud, anna mulle jõudu. Ma olen vihane, pane mind naerma. Ma olen pettunud, lohuta mind. Ma olen õnnetu, tõsta mu tuju.“ Me kohtleme oma partnerit nagu inimkujulist ibuprofeeni, otsides tema juurest kiiret kergendust.

Selline ootus ei ole täiesti vale. Elukaaslased reguleerivadki teineteist vastamisi: muutused sinu kehas kutsuvad esile muutusi temas ja vastupidi. Neuroteadlane Lisa Feldman Barrett kirjutab: „Kui oled koos kellegagi, kellest hoolid, võib teie hingamine minna sünkrooni, nagu ka teie südamelöögid.“ Niisugune side saab alguse, kui oled imik – sinu keha õpib oma rütme sünkroonima, viies need kõigepealt sünkrooni oma hooldaja rütmidega – ja see jätkub täiskasvanueani välja. Aga nagu Barrett osutab: „Kõige parem asi sinu närvisüsteemile on teine inimene. Kõige halvem asi sinu närvisüsteemile on teine inimene.“ Teise inimesega sünkroonimine võib viia meid samale lainele tema hea, aga ka halva meeleoluga. Just seepärast peamegi iseennast reguleerima, lohutama, rahustama või turgutama. Kui vaatame oma tunnete häälestamiseks kogu aeg abiotsivalt teiste poole, jäämegi väikelapseks, kes ei suuda ennast rahustada ega toetada. Kui oled kurb, siis hea õnne korral partner teab, mismoodi sinu enesetunnet parandada. Inimesed suudavad meid aidata ja aitavadki ja see tundub hea, aga see ei pruugi olla see, mida vajame. Kui keegi rahustab meid, et küll kõik saab korda, on seda lohutav kuulda ja tore on kogeda tema armastust ja tuge, aga tegelikult vajame võib-olla aega üksiolekuks, et mõelda välja, kuidas oma olukorda parandada.

Üksinduses harjutame andma endale seda, mida vajame, enne kui ootame seda kelleltki teiselt. Kas oled enda vastu lahke? Kas oled endaga aus? Kas oled enda jaoks emotsionaalselt kohal? Kas toetad iseenda pingutusi? Sa ei pea neile küsimustele vastama kohe praegu. Mida rohkem aega üksinduses veedad, seda paremini oskad neile vastata. Inimesed otsustavad, mismoodi meid kohelda, osaliselt seeläbi, et jälgivad, mismoodi me iseennast kohtleme. See, kuidas sa endast räägid, mõjutab seda, kuidas teised sinuga räägivad. See, mismoodi sa lubad endaga rääkida, võimendab seda, mida sa kaaskondsete arvates väärid.

Suhe kellegagi ei ravi terveks sinu suhet iseendaga. Teraapia, sõbrad ja elukaaslane võivad aidata meil oma kurbuse põhjusi mõista ja nendega tegelda, kuid paljud inimesed tunnevad ikkagi, et elukaaslane ei mõista neid. Meie kultuuris julgustatakse meid sageli panema enda tunnete lahtiharutamise vastutus kellegi teise õlule. Me ootame, et teised mõistavad meie emotsioone, kui meie ise ei mõista. Teised inimesed võivad sind aidata, aga kui sa ise ei püüa ennast mõista, ei saa keegi teine seda sinu eest teha. Meil kõigil on olnud sõber, kes korrutab: „Sul on õigus, sul on õigus, sul on õigus“, kuid näed, et ta ei võta sinu nõu kuulda. Ta peab ise oma töö ära tegema.

Loota, et partner sinu probleemid lahendab, on sama nagu panna keegi teine kirjutama sinu eest referaati. Sa pead minema kursusele, töötama läbi materjali ja kirjutama ise oma referaadi, vastasel juhul ei ole sa midagi õppinud. Võid mõelda: „Suurepärane, kus on kursus, mille jooksul mulle õpetatakse, kuidas elada tähendusrikast elu? Pange mind sinna kirja!“

Aga sa juba osaled sellel kursusel. Selleks üksindus ongi. Kui astud suhtesse tervikliku isiksusena, otsimata kedagi, kes teeks sind tervikuks või oleks sinu parem pool, suudad tõeliselt ühenduses olla ja armastada. Sa tead, kuidas soovid oma aega veeta, mis on sulle tähtis ja mismoodi tahaksid kasvada. Sul on enesekontrolli oodata seda, kellega saad koos õnnelik olla, ja kannatust, et väärtustada seda, kellega juba koos oled. Sa mõistad, et võid tuua kellegi teise ellu väärtuse. Sellelt aluspinnalt oled valmis andma armastust puudust kannatamata või hirmuta.

Loomulikult, suhted ravivad meid ühenduse läbi, aga sa annad endale tubli edumaa, kui kasutad üksinduses veedetud aega maksimaalselt ära. Sa tahad võtta ette teekonna koos kellegagi, mitte teha temast enda teekonda.

See eluetapp on loodud aitama meil õppida iseennast armastama. Aga kui sa armastuse esimese aašrami koolitükke selgeks ei õpi, ei saagi sa teada, kui imetore sa oled ja mida sul on anda. See on igapäevane harjutus, et valmistada end ette olema suhtes, olles samal ajal ustav endale. See on selle raamatu kõige olulisem reegel ja üks raskemaid täita.

Iga samm, mille üksinduses astud iseenda tundmise poole, aitab sul armastada teisi, sest peale teadasaamise, mida sa endaga kaasa tood, aitab enda armastama õppimise protsess sul mõista, kui palju on vaja pingutada, et armastada kedagi teist. See töö, mida tegime enda mõistmiseks, õpetab meile, et isegi kui oleme kellegagi, kellest hoolime, on meil endiselt raske temast aru saada. Vahest kõige olulisem õppetund, mida üksindus pakub, on aidata meil mõista oma ebatäiuslikkust. See valmistab meid ette armastama kedagi kogu tema ilus ja ebatäiuslikkuses.