„Suhtes peaks olema tasakaal, ka finantsidega. Arvestades, et statistika järgi teenivad naised võrreldes meestega väiksemat sissetulekut (ehk siis töötavad erialadel, kus ei maksta sageli kõrgemat töötasu), siis on loomulik, et paremal positsioonil inimene toetab enda lähedasi. Mitte muidugi diivanikaunistusi. Olen ise üksikvanem ja saan mitmeid aastaid ka üksinda kenasti hakkama, aga mõistan neid, kes tunnevad end paarisuhtes nõrgemas positsioonis. Ei meeldi laristajad ega ka ihnuskoid.
Ükskord palju aastaid tagasi oli mul lühem suhe mehega, kes soovis koos toidupoodi minnes eraldi korvid võtta, või siis arvutas tšeki pealt üle, mitu eurot keegi peaks kellelegi tagasi andma. Selliseid sendisaagijaid ka ei taha. Kõiksugu hooldused endale, riided ja väljas käimised peaks naine aga suutma ikka ise maksta. Eks see rahaküsimus on inimestel ka sellepärast läinud, et inimkonna ajalugu vaadates ei ole palju aega möödas, kui naiste töö oli kodus majapidamine, lapsed, põllumaa. Mehed käisid palgatööl. Nüüd, mil naised käivad ka palgatööl ja „vana aja kodused tööd“ ehk niiöelda „naistetööd“ on neil veel lisaks, siis tekivadki konfliktid.“
