„Kui ta uksest sisse astus, oleks mees tahtnud nagu põrandast läbi vajuda. Annela rõõmustas ootamatu kohtumise üle ja ruttas meest kallistama, et ta ebamugavustunnet suurendada. Mees ei tahtund kuidagi toolilt tõusta. Annela läks tooli taha ja kallistas teda selja tagant. Mees oli näost tulipunane ja oli näha, kuidas ta käed värisesid. Ta kogeles, et Annela ei käi ju selles kohvikus. Annela muigas ja ütles, et just täna tuli selline mõte, et astuks just täna siia kohvikusse sisse. Ja küsis, ega ta ei sega ja kas mees ootab äkki kedagi. Alar võpatas ja ütles, et ei oota, vaid tuli korraks kohvi jooma. Annela noogutas, et kohvipausid teevad päevad ilusaks, ja istus mehe juurde lauda....“

Jaga
Kommentaarid