Victoria vajub mõttesse. „Ma ei tea... Esimesena ikka vaatad välimust, see on paratamatu,“ on Victoria mõtisklus veel pooleli, kui Stefan satub filosofeerimislainele. „Ma iseloomustaks nii, et olime täpselt nagu kalad jões. Eraldi jõgedes. Mingi hetk lihtsalt ujusime samasse suudmesse. Mõlemal oli kohe tunne, nagu teaks üksteist sada aastat. Kõik justkui voolas õiges suunas. Ja ega me võidelnud vastu ka.“

Kumb tegi esimese sammu? „Stefan. Ta on natuke julgem lihtsalt,“ pakub Victoria. Stefan meenutab tähtsat hetke, mida paar peab nüüd tagantjärele oma aastapäevaks. „Jalutasime Stockholmi tänavatel ringi. Üks hetk võtsin Vicil käest kinni ja ütlesin, et „soovin, et sinust saaks minu naine“.“