Kas sul seda painet ei ole, et ilus noor naine, kõrgel ametikohal, kõik need klaaslaed?

„Et kui ma käin peatoimetajate lõunal, olen ainus naine, jah? Vist küll. Olen end tabanud mõttelt, et hm, siin ma nüüd olen, aga kuhu teised jäid? Õnneks kutsuti sinna ka majandusajakirjanikke ja siis me Ann-Marii Nergiga ikka rõõmustasime, et jess, sina ka jälle siin.“

Klaaslaest on räägitud viimastel aastatel palju, peaaegu nagu läbipõlemisest, ja alateadvusesse see Liisu sõnul siiski kinnistub. „Aga see tekitab tugevust. Mina tunnen küll, et ei pea enam midagi tõestama. Samas on muidugi kahju, sest mingi vaade jääb ikkagi puudu, kui naised välja jätta.“

Ta toob näite nn vanast Euroopast, kuhu tihti tööga seoses satub ja kus noorte juhtide küsimus on vägagi tõsine teema. „Kohtusin ühe naisega Itaaliast, kes korraldas RAI kanalil Eurovisioni. Ta oli minuvanune ja ise ka imestas, kuidas sellele ametikohale sai. Meil on siin õnneks olukord parem.“