„Ikka veel siin?“
Põrandalauad nõtkuvad, kui keegi end mu kõrvale viskab.
See on Helena, kelle T-särk nihkub üles ja paljastab ta kitsa nabaaugu. Mina lamasklen baari terrassile laotatud patjadel, püüdes päevaseid kliente ligi meelitada. See ei tööta eriti, nii et keegi pole vastu, kui ma terve pärastlõuna siin veedan ja nuian aeg-ajalt õlut sellelt, kes parajasti tööl on.
„Pole kuskile mujale minna,“ vastan. „Kas sul sai läbi?“ Helena noogutab.
„Tänaseks lõpetasin. Jumal tänatud. Sa oleks pidanud nägema, millises seisus vetsud olid, palju õnne järgmisele vahetusele, kes peab neid koristama.“ Ta võtab teksašortside taskust suitsupaki ja patsutab ennast välgumihklit otsides. „Caroline’i täna jälle pole?“
„Ei.“ Võtan Helena ulatatud pakist sigareti. Ma pole kunagi eriti suitsetanud, aga siin tundub keeldumise asemel lihtsam võtta, mida sulle pakutakse. „Ta on vist rannas.“
Helena tõmbab oma sigaretist pika mahvi.
„Alistairi pole täna?“
Ta hääl on emotsioonitu, lihtsalt möödaminnes esitatud küsimus. Pean silmanurgast piidlema, kas Helena teab. Kas ta saab aru.
„Ei,“ vastan. „Ma pole teda terve nädal näinud.“
Kummaline, kui lihtne on selle kohta valetada. Tegelikult olen Alistairi meie suudlusest saati näinud peaaegu iga päev. Caroline’ile ütlen, et olen Helena, Priya ja Kieraga väljas. Neile ütlen, et olen koos Caroline’iga. Me Alistairiga kohtume salaja, eraldatud randades ja mõnikord baarides, mis on teiste tüdrukute jaoks liiga kallid. Ta on nüüdseks suudelnud mind nii mitu korda, et oleks justkui sööbinud mu huultesse, suudan peaaegu tunda ta maitset oma suus. Hakkan sellega harjuma, täiskasvanud mehe näoga enda oma vastas, habemetüügas mu põske riivamas.
Esialgu olin kohmakas ja ebakindel, kuid tasapisi on mu enesekindlus kasvanud, mu liigutused matkivad tema omi. Tajun Alistairi vanust nii teravalt, eeldan, et ta tahab asjaga kiiremini edasi liikuda, kuid ometi ei jõua meie suhe kusagile. Ootan, et ta kutsuks mind Henry Taylori majja, tõmbaks mind mõnel eraldatud rannaribal kivide taha, aga ta ei tee seda kunagi. Veedame koos alati ainult tunni või paar, enne kui ta ütleb, et peab minema, ja jätab mind kahtlema, kas ta mind üldse tahab.
Iga kord, kui ta on minuga kohtumiseks liiga hõivatud, otsin endale tegevust ja käin väljas, keel odava viina maitsest paks ja kurk täiest kõrist laulmisest kähe. Kui pärastlõuna asendub videvikuga, rannas hakkab külm ja õhus on tunda õhtu hõngu, ahvatleb baar meid soojuse ja alkoholiga. Kokku pressitud kehad õõtsuvad koos. Muusikasüsteem mürtsub ja eesootav õhtu on võimalusi täis. Olgugi et Alistair juhatab baari, ei ole teda ennast peaaegu kunagi kohal. Klammerdun nende sõnade külge, kui Kiera, Helena ja Priya teda möödaminnes mainivad – siis, kui Alistair neile graafiku tegemiseks helistab, või kui nad arutavad, millal ta neile maksta kavatseb. Käin väljas, lootes teda näha. Märgates saali teises otsas tumedajuukselist meest, kalli kella välgatust, habemetüügast, hüppab mu süda rõõmust, kuigi see pole peaaegu kunagi tema.
„Sa oled kuidagi vaikne.“ Helena kustutab sigareti ja lennu- tab hõõguva koni nipsuga minema. „Unistad Alistairist?“
„Me Alistairiga oleme lihtsalt sõbrad.“
„Muidugi olete, kalla.“ Helena naeratab. „Ta hakkab sind igatsema, kui sa ära lähed.“
Ma pole kellelegi rääkinud, et kojulend on juba paari päeva pärast, ja mu süda jätab Helena sõnade peale löögi vahele.
„Ära lähen?“
„Jah.“ Helena tõuseb istuma ja toetub oma pikkadele kätele. „Ma nägin eile rannas Caroline’i. Te lähete ju paari päeva pärast koju, eks?“
„Jah,“ vastan. „Ju vist.“
Kuni sellele saarele jõudmiseni olin valmis koju minema. Olin vägagi teadlik, et numbrid mu pangakontol kahanesid ohtlikult iga kord, kui ma kontojääki vaatasin, ja esialgne ise- seisvusest tekkinud elevus hakkas lahtuma. Aga nüüd, kui mu mõtted on pidevalt Alistairi juures, ei tundu koolikella kontrollitud päevad, ühed ja samad viis argipäeva õhtusööki, mis korduvad aina uuesti ja uuesti, enam eriti ahvatleva väljavaatena. Ma läheksin koju ja näitaksin oma vanematele ülevalgustatud pilte akropolist. Läheksin üles oma tuppa, sirutaksin end oma üheinimesevoodil välja ja unistaksin Kreeka päikeseloojangutest. Läheksin kooli, kus keegi ei teeks minust välja, mu sõprus Caroline’iga võib olla teinud parandamatut kahju. Ma istuksin koolihoovis, selg vastu gümnaasiumi kõva telliskiviseina, ja sooviksin, et klassikaaslased näeksid mind sellisena, nagu ma olin siin. Siin olen ma huvitav. Mu nahk saab kuldse jume ja juuksed läigivad. Esmakordselt tundub mu keha ihaldusväärne ja ometi lähen ma koju, et toppida see polosärgi alla ja kirjutuslaua taga istudes õppida elu õpikutest.
