Kohtumine hõõguva päikese maal: päriselt ja lubatult kohtuvad pruut ja peigmees ikkagi alles pulmas

Järgnev katkend pärineb Thea Karini vastsest raamatust „Minu Tuneesia. Nõustumise ja vastupanu vahel“

Prints, printsess ja oranž köögimööbel

Douzis tuleb koduõuel mulle vastu pruudiseisuses Karima. Mis nüüd lahti? Tavaliselt teksastes ja särgis näitsik kannab kogu keha katvat pikka traditsioonilist riietust ja kindaid. „Pulmadeni tuleb jääda päikesekiirte kätte võimalikult vähe, et nahk oleks hele,“ seletab ta, et käib niimoodi riides juba mitu kuud. Karima räägib rõõmsalt, et tema prints kingib talle pulmadeks oranži köögimööbli. Tulevasi abikaasasid nimetataksegi kihluse ajal nõnda: prints ja printsess.

Karima kavatseb oma tumedad juuksed pleegitada võimalikult heledaks – Tuneesia noorte trend. See-eest pääsevad tänapäeval tuneeslannad vanast tavast, et enne pulmi tuleb mitu kuud päikese eest kaitstult omaette toas istuda. Pulmatraditsioonidega saab tutvuda Djerba saarel Guellala muuseumis. Selgub, et enne pulmi pidi pruut istuma mitu kuud jahedas ruumis, kus teda söödeti kookide ning muu hea ja paremaga, et lisanduvate kilodega muutuks keha pehmeks. Nüüdisajal ei peeta nuumamise tavast enam nii rangelt kinni: ehkki naised ei saa riigi lõunaosas sportida ega ujulas käia, on teadmine saledast joonest siiski ka nendeni jõudnud. Aga heledamaks tahavad pruudid siiani saada.

Ka Karima nahatoon muutub heledamaks, plaanid on tehtud, kuupäevi mitu korda muudetud. Tema kodu suurt hoonekompleksi ümbritsev müür on võõbatud kriitvalgeks – see on märk, et majas on oodata pulma.

***

Beduiinide pulmapeo avalöök on hennaöö. Pruudile loetakse ette poeeme ja esitatakse laule, sel ajal kui tema käsi ja jalgu silitavad pintslid, luues hennamustreid. Peened pintslid jätavad käeseljale musta värviga lookleva õiterea. Huvitav on jälgida, kuidas meister oskab vaba käega joonistada käeseljale perfektse joone. Mõnikord on mustritega kaetud terve käeselg, justkui oleks käes pitskindad. Hennaga kaunistatakse ka peigmehe väike sõrm, endisaegse terve peopesa asemel, ühtekuuluvuse märgina kehtib see ikka. Kuna kaunistatakse ka pruudi saatjate käed, siis on hennaöö väga pikk.

Punane henna segatakse kokku tumepunasest värvipulbrist, roosiõlist, veest ja sidrunimahlast. Mustrite kinnitamiseks tupsutatakse neid suhkruveega. Hennamuster kaetakse terveks ööks vati ja riidega ning nii jääb see väga tume. Peale käte ja jalgade kaunistatakse sageli ka reied ja käsivarred ning kusagile peidetakse peigmehe nimi, mille too peab esimesel ühisel ööl üles leidma. Selle eesmärgiks on luua lähenemisel erootiline õhkkond, sest sinnamaani ei ole ka veel suudlused lubatud.

Hennakaunistustega kaasneb veel üks nüanss. Kui kaamel on pruuditorni õõtsutades mööda tänavaid uue elupaigani jõudnud, tutvustab abikaasa üle läve astunud naisele kõigepealt tema uut kodu. „Siis jätab ta naise uue ümbrusega harjuma. Järgmisel hommikul läheb mees koos sõpradega kohvikusse teed jooma. Koduseid töid ei pea naine tegema niikaua, kuni hennamustrid on tuhmunud,“ selgitab Fathi.

***

Esimene oluline samm pulmade poole on pikad, rahulikud ja diplomaatilised läbirääkimised pruudi isa, onude ning vendadega kaasavara ja pulmakingituste üle. Kinkideks on puuviljad, kuld, hõbe, lambad ja tänapäeval ka köögimööbel.

Karima kaasavara ja muu oluline on kokku lepitud. Ent saan ettekujutuse, kuidas see traditsiooniliselt käib, ühe teise pruutpaari varal. Ühel keskpäeval tuleb Fathi oma mootorrattaga mulle järele. „Kui oled nõus, et sina ei saa läbirääkimistel osaleda, saad kaasa tulla,“ ütleb ta. Istun tema taha ja sõidame auto juurde, et minna linnast välja.

Peatume mitme maja juures, et koguda kokku esinduslik delegatsioon. Moodustub pikk autokolonn, millega sõidame naaberkülla. Vahemaa on üsna pikk. Näen esimest korda luidetel nii pikki ja mastaapseid tõkkeid, mis on rajatud kaitseks liiva eest. Meie auto peab kinni ja saan hüüete „fissä, fissä!“ ehk „tee kiiresti!“ saatel teha mõned fotod.

Pärast pikka sõitu jõuame tillukesse külla. Madalate savimajade vahel liivastel tänavatel jooksevad kanad ja uudistama tulevad paljasjalgsed lapsed. Ühes majakeses oodatakse meie delegatsiooni. Pikkades bournous’ides mehed väljuvad autodest ja astuvad ridamisi üle läve. Palun, et Fathi veidi mobiiliga filmiks, et näeksin, mis seal sees toimub.

Vahepeal kõnnin ringi eeslite, kanade ja laste vahel. Pakun ka ise külainimestele huvi, sest vaevalt et siia on mõni eurooplane pikemaks sattunud. Naised on kirjult riides, pikkades djellaba’tes, peas värvilised rätid. Nad kutsuvad mind lapsi vaatama ja imetlema oma kauneid riideid, millesse ka argipäeval on lisatud palju sätendavat. Kuigi me ei räägi sama keelt, saab žestide, pilkude ja häälitsuste abil pidada terveid vestlusi. Võib küll olla, et igaüks tõlgendab neid erinevalt, vastavalt vaatenurgale.

Kui Fathi tuleb majakesest välja, vaatame, mis videole jäi. Näen mehi vaipadel istumas ja vestlemas, kõrval teetassid. Poole tunniga on lõplik tehing kinnitatud. Kiiresti läks sellepärast, et tegelikult olid vanemad – ja moodsama variandi kohaselt ka noored – varem asjad kokku leppinud. See oli ainult traditsiooniline ametlik osa, selgitab Fathi. Ka pruut ja peigmees tunnevad teineteist. Ka siin, sügaval Lõuna-Tuneesias, on traditsioonid muutunud avatumaks.

Tänapäeval kohtuvad noored internetis, seal saavad nad teineteist vaadata ja suhelda. Koos välja minna nad aga Lõuna-Tuneesias ei saa, eriti mitte väikestes külades. Ka mitte salaja, sest naabrivalve on tugev. Seega päriselt ja lubatult kohtuvad pruut ja peigmees ikkagi alles pulmas.

***

Kui algab pulmapidustuste hooaeg, on väikelinn Douz täis helisid. Pulmade pidamiseks on kaks varianti – segu traditsioonist ja uuendustest või siis vanu tavasid järgiv beduiinipulm. Ühendav on aga alati see, et mõlemad kestavad kolm-neli päeva, kutsed on suulised ja olulisimast päevast võivad osa saada kõik, kes tulla tahavad. Nii et kui sattuda kõrbelinna õigel ajal, võib ka reisisell julgesti ligi astuda ja uudistada tumeda lõunataeva all Sahara eksootikat.