„Viimased kuu aega on mu teismelise tütre parim sõbranna palju meil külas käinud, vahel ka ööbimisega. Mul pole selle vastu midagi, tüdrukutel on lõbus ja kuna ma tean, et selle lapse peres on hetkel keeruline lahutusprotsess käimas, on arusaadav, et ta tahab olla vähem kodus ja pigem kuskil, kus ei pea pidevat kraaklemist nägema.

Kuid asjal on ka pahupool. Kuidagi väga iseenesesmõistetavana on ta hakanud „laenama“ mu tütre riideid ja olen märganud, et osad neist on ta tõenäoliselt oma koju tassinud, sest meie majas neid enam pole. Samuti kasutab ta pesemas käies hullumeelses koguses minu kalleid erišampoone. Viimase asja võtsin ettevaatlikult ka temaga jutuks, mille peale ütles laps imestunult, et kodus küll tal keegi ei jälgi, palju ta šampooni kasutab. Selle jutu peale korjasin siis oma kallid tooted kokku ja panin enda magamistuppa, aga imelik, et enda kodus hakka niimoodi asju varjama.

Mul on hästi kahetised tunded selle kõige osas. Üheltpoolt tahaks ju ka kuidagi teismelisele omaltpoolt toeks olla, kui tal kodus on raske, teisalt aga on mu meelest lubamatu, et ta niimoodi meie külalislahkust ära kasutab.“

Naisteka lugejad, andke kommentaarides nõu: kuidas peaks murelik ema toimima, ilma et ta kedagi haavaks?