KOLUMN | Britt Ernewein kõrgeks kruvitud kohtinguootustest: ma pistaks jooksu, kui mind esimese asjana restorani kutsutaks

„Naine, tea oma väärtust. Kui mees sind juba esimesel kohtingul ei väärtusta, ei tee ta seda ka hiljem“ – selliseid nõuandeid olen ma viimasel ajal kuulnud nii söögi alla kui peale. Ja ma olen ju tegelikult nõus: mees peakski naist austama. Ent see võiks olla siiski kahepoolne, ka naine võiks meest austada.

Mis toob mind selleni, et mida me naised lõpuks meestes otsime ja kas me oleme kõik ikkagi naftašeigi tütred, kellele tohib läheneda vaid kaaviariga täidetud lusikas ettesirutatud käel või on meil ehk siiski meestele natukene liiga kõrged ootused?

Ma ei tea, kas asi on sisus, mida ma ise tarbin (jah, tõenäoliselt) või on erinevad sotsiaalmeediakanalid ise rõõmuga hakanud mu uudisvoogudesse viskama üsna üheülbalist sisu, aga ühtäkki on kogu kohtingualane suhtenõu üsna üheselt mõistetav. Kokku saab selle võtta nii: kui esimene kohting ei nõreta kreatiivsusest või pole vähemalt üle keskmise kallis restoranis, siis kas on üldse mõtet minna. Ja siis olen siin mina mõtlemas, et ma pistaks nelja tuule poole jooksu, kui mind esimese asjana restorani kutsutaks.