„Mul on lapsepõlvest saati olnud teadmine, et inimene on maailmas ainult läbikäigul. Ei pea olema midagi enda oma.

Mul pole enda ümber asju, mida kaotada või maha jätta. Olen rahumeelne elust läbi jalutaja.

Jaa, need kastid on tüütud, mida uude kohta kolides jälle kaasas tassin, nagu kilpkonn. Tuhanded fotod ja plaadid, raamatud. Ma ei saa neid maha jätta. Lõin kokku, et olen elanud umbes 25 kohas ja kohe lähen 26ndasse.

Kolimisel on kõige raskem see, mida kaasa võtta ja mida maha jätta. Üleeile viskasin prügikasti 1999. aastast pärit jooksutossud. Sisse joostud, sisse kantud. Ma pole paar aastat ühtegi sammu jooksnud, sest selg on haige.

Kaks ööpäeva olen mõelnud, miks ma need tossud ära viskasin. Lihtne on osta uusi asju ja raske on vanu ära visata, sest kokkuvõttes on need mälestused.

Täitsa lollakas… sest prügiauto tuli ja prügikastis oli veel ruumi.“