Kas saab päevapealt muutuda naisepeksjaks? „Sain tüli käigus mehelt kõrvakiilu ja ta lubas, et see ei kordu. Kuid juba kahe kuu pärast...“
(83)
25. november on rahvusvaheline naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev, mida tähistatakse üle maailma. Kui vaikselt hiilib vägivald? Kas tasub uskuda, et „järgmine kord enam ei juhtu“ ?
„Miks ta siis nüüd ise nii käitub? Kas ma peaks võtma seda kõike „punase lipuna“ ja minema jooksma? Samas ei taha ma jätta meie suhet, milles ma tegelikult ju õnnelik olen. Nii keeruline olukord. Sõbrannadele pole julgenud isegi mainida. Piinlik on ja usun, et nad ütleksid kohe, et jookse.“
Küsimusele vastab kogemusnõustaja Merli Kaunissaar:
Üldiselt peab tõesti paika, et „kes korra lööb, see lööb veel“. Tõsi, on olemas ka olukordi, kus see tõesti juhtub korra. Näiteks on peres midagi väga traagilist juhtunud ja lained käivad pea peal niimoodi kokku, et konfliktisituatsioonis kaotatakse enesevalitsus ja teine lähedane saab pihta. Sellisel juhul on tõesti kahetsus siiras ja seda enam päriselt ei juhtu. Üldiselt sellise vägivallaepisoodi järel on inimene ise ka niivõrd šokeeritud, et soovib seda olukorda parandada (nt otsib abi).
Juuli ja septembri vahel on liiga väike aeg, et arvata, et vägivalda kasutanud isik oma teost päriselt aru sai. Küsimusele, kas inimesest võib saada päevapealt naisepeksja, võib vastata nii, et on ka palju suhteid, kus on tõesti aastaid kõik ilus ja tore ning ühel päeval asi kulmineerub füüsilise vägivallaga. Algus peabki olema ilus ja tore, muidu jookseks naine kohe minema. Mõnel vägivallatsejal võib [vägivallatsemiseni jõudmine] võtta kuid, teisel aga näiteks aastaid. Kirja kirjutaja käest tahaks muidugi küsida, kas varem on esinenud ka vaimse vägivalla märke (liigset armukadedust, kontrollimist, inetute sõnadega kutsumist). On palju juhtumeid, kus naine ei pea vaimset vägivalda päris vägivallaks, justkui rusikahoop annab alles sellele õige tähenduse.
See, et mees on öelnud, et ei tolereeri vägivalda, ei tähenda, et ta ka päriselt niimoodi mõtleks. Käitumine on see, mis näitab, mida inimene tegelikult asjast arvab. Üldjuhul ükski vägivallatseja ei tunnista, et nad on vägivaldsed, või kui teevadki seda, süüdistavad oma käitumises ohvrit (nt „Ise ta näägutas“, „Ise ta kandis lühikest kleiti“).
Kust saada abi?
Meist keegi ei ole vägivalla eest kaitstud, kuid oluline on teada, et sellest on alati väljapääs. Kuna kannatanutel endil on tihti raske abi otsida, on lähedastel suur roll märgata ja abi pakkuda. Kõige tähtsam on võtta julgus kokku ja teha esimene samm, et leida vägivaldsest suhtest väljapääs.
Helista nõu saamiseks sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefonile 116 006 (välismaalt helistades +372 614 7393), pöördu naiste tugikeskusesse või teavita kohe politseid telefonil 112.
Ära jää ükskõikseks enda ega teiste suhtes. Vägivaldne suhe on lõpetamist väärt.
Täiendavad abivõimalused:
116 111 – sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefon
660 6077 – sotsiaalkindlustusameti vägivallast loobumise tugiliin
palunabi.ee – sotsiaalkindlustusameti ohvriabi veebileht, kust saab nõu mh tekstivestluses.
lasteabi.ee – sotsiaalkindlustusameti lasteabi veebileht, kust saab nõu mh tekstivestluses.
Naiste tugikeskused – https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/abivajav-laps-ja-taiskasvanu/abi-vagivalla-ohvrile/naiste-tugikeskused#naiste-tugikeskuste-kontaktid
Tugi seksuaalvägivalla ohvritele – https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/abivajav-laps-ja-taiskasvanu/abi-vagivalla-ohvrile/seksuaalvagivalla-ohvrite-kriisiabi
