Luminori klienditeenuste juhi Kaspar Korki sõnul tehakse sageli üks oluline viga ning antakse taskuraha siis, kui laps seda küsib.
„Tegelikult tuleks vältida olukorda, kus laps helistab emale või isale juhuslikul hetkel, küsib raha juurde ning lapsevanem seda siis ka kohe üle kannab. Selliselt tekib kiiresti vale arusaam rahast ja tarbimisest – alguses väikeste, hiljem suuremate summade mõttes,“ kinnitab Kork.
Tema sõnul tuleks lapsega leppida kokku iga nädal või üle nädala konkreetne päev, millal kindel rahasumma kontole kantakse. „Selliselt õpib laps paremini oma kulutusi ette planeerima. Õppimise protsessis on oluline, et kui esimestel kordadel kogu raha paari päevaga ära kulub, siis seda enne kokku lepitud aega lihtsalt juurde ei saa,“ lisab Kork.
Praktika näitab, et lapsed kipuvad sageli vanematelt saadava taskuraha suurust omavahel võrdlema. Selles osas soovitab ekspert võimalikult varakult lapsele selgeks teha, et teistega enda võrdlemine ja võõraste rahakotti vaatamine pole õige. „Igal perel on omad kokkulepped. Raha on väga isiklik asi ja me ei tea kunagi, milleks teine laps raha vajab või mis kokkulepped on tema peres tehtud. Teiste rahakotis pole tark sorida,“ rõhutab Kork.
Kõige turvalisem lahendus lapsele taskuraha andmiseks on ülekanne pangakontole. Sularaha, eriti mündid, kipuvad lastel lihtsamini ära kaduma. Küll tuleks Korki soovitusel lapse pangakaardil viipemakse võimalus sulgeda ning panna paika kindlad päeva- ja kuu limiidid. „Esimene taskuraha võiks olla maksimaalselt viis kuni kümme eurot nädala või kahe kohta. Mida suuremaks summad muutuvad, seda olulisem on õpetada lapsele ka kogumise põhitõdesid.“
Kui lapsel tekivad juba suuremad unistused ja eesmärgid, mille jaoks on vaja raha koguda, annab see võimaluse järgmiste rahatarkuste õppimiseks. Korki kogemusest töötab motiveerimisel väga hästi kokkulepe, et kui laps kogub näiteks soovitud mänguasja väärtusest poole oma taskurahast, siis teise poole lisab lapsevanem juurde. Nii õpib laps varakult säästma ja planeerima.
