Kuidas sa tunned, kas keskeakriis seisab sul veel ees, on läbimisel või juba isegi läbitud?

Tunnen, et see alles algab. Kas tõmbetuuled, mis mind suvel-sügisel tuuseldasid, olid vaid eeltormid ja läheb veel hullemaks, ei tea… Tunnen, et olen sisenemas Dante „Põrgusse“. Kui inimene on keskeas ja hakkab lähenema elusügisele, pöörab ta Jungi järgi pilgu enda sisekosmosesse. Hakkab esitama endale küsimusi à la kes ma olen, ega vaja selleks, et iseennast reflekteerida, enam suhestumist välisilmaga – ta hakkabki ainult iseendaga tegelema. Jah, tunnen, et minu sisemine põrgu algabki nüüd. Kui võtan selle vastu nii, et ei puhke nutma ja proovin sealt ka huumorit leida, siis kujutan ette, et ta on läbitav.