„Kohtingud kui sellised on üldse äärmiselt eksitav formaat kellegi tundma õppimiseks, sest lihtne on neil teeselda kedagi teist, kui elu on chill, head-paremat on ninaesine täis, mingi meelelahutaja tiksub kusagil nurgas, klaas kokteili, veini või konjakit on ka veel kõrvale libistada, meeled on veidi joviaalsed ja kõigist igapäeva probleemidest ning kohustustest on inimesed end välja lülitanud.
Seda, kes on kes ja kas sul on temaga tõeliselt hea koos olla või ei ole, saad aru tegelikult alles siis, kui oled pikemat aega inimesega koos olnud ja sellist muidu üsna nüristavat argielu rutiini kogenud. Siis alles jõuab latva, kas ta on hea, südamlik ja hingeline inimene või mingi võlts, külm, kalkuleeriv ning materiaalse maailma tilulilule keskendunud bimboke.
Ja kui teil piltlikult öeldes pole mingil hetkel mitte midagi teha, aga ikka on koos olla maailma kõige parem tunne, siis alles võid enam-vähem kindel olla, et nüüd oled küll selle ühe, ainsa ja õige leidnud. Kogu aeg mööda pidusid, üritusi, teatreid-kontserte, vastuvõtte, restorane ja välismaareisidel ringi rööbeldades on muidugi kõik alatasa jube põnev ja meelipaeluv. Aga tõeliselt oma inimese tunned ära hoopis siis, kui sul on kõigest muust elust kumm jumala tühi ning kuul koos, oled tööpäevast ja ringi jooksmisest läbi nagu Läti raha, tuled koju ja viskad siruli, et teha mitte midagi, ja siis sa tunned, et lihtsalt selle inimese kaissu saamine on sinu jaoks maailma kõige mõnusam sanatoorium, SPA, restoran ja soojamaareis kokku, mida sa üldse kogeda võid.
Aga selliseid inimesi on jah kahjuks maailmas nii vähe, seda ühte üles leida nii raske, ja kui sa isegi lõpuks ta leiad, siis on ka tihtipeale saatuse iroonia selles, et mingi teine tont on talle käpa peale pannud juba siis, kui ta alles teismeline plika oli...“
