41% naistest on kogenud paarisuhtes vägivalda. Psühholoog jagab, kuidas märgata lähisuhtevägivalla all kannatavat kolleegi
(22)
Täna, 25. novembril on rahvusvaheline naistevastase vägivalla lõpetamise päev. Värskest statistikaameti uuringust selgus, et lausa 41% naistest ja 33% meestest on kogenud paarisuhtes vägivalda.
Eestis käib tööl üle 600 000 inimese, neist enamik iga päev. Seega on töökollektiivides nii lähisuhtevägivalla toimepanijad kui ka nende ohvrid. Kliiniline psühholoog Katrina Heinmets räägib, miks on oluline märgata lähisuhtevägivalla all kannatavat kolleegi ja kuidas teda aidata.
„Vaimse, füüsilise, seksuaalse ja majandusliku lähisuhtevägivalla mõju on laiaulatuslik ning avaldub inimese erinevates eluvaldkondades ja rollides. Nii väga kui era- ja tööelu lahus hoida ka ei püüta, on inimene ikkagi üks tervik. Tahes-tahtmata kõike, mis toimub eraelus, ei ole võimalik nö koju jätta ning on loomulik, et meid mõjutavad elusündmused, nii rõõmsad kui kurvad, annavad endast märku ka töökeskkonnas,“ sõnas kliiniline psühholoog Katrina Heinmets.
Ta rõhutas, et lähisuhtevägivalla mõju inimesele võib olla väga erinäoline ning sõltuda paljudest teguritest, muu hulgas sellest, kui pikalt on vägivaldses suhtes oldud. Sellegipoolest saab tuua esile tagajärgi, mida lähisuhtevägivalla kogemine esile võib kutsuda. „Kontrolliva käitumise, pidevate süüdistuste, ettearvamatuse ja hirmu käes elamine tähendab pikaaegset stressiolukorda, mis võib väljenduda näiteks kõrgenenud ärevuses, püsivas meeleolulanguses, unehäiretes, üldises kurnatuses või erinevates valukaebustes. Inimene, kelle enesekindlust on süstemaatiliselt õõnestatud, muutubki üha ebakindlamaks, hakkab eneses kahtlema ning tunneb toimunu eest endal süüd. Ajapikku muutub see, millisena näeb inimene ennast ja teisi inimesi ning kuidas vaatab elule terviklikult,“ selgitas Heinmets.
Lähisuhtevägivald mõjutab töösooritust
Töökeskkonnas võib lähisuhtevägivalla mõju märgata töösoorituses ja suhtluses. „Kui inimene on magamata, stressis ja ärev, siis on üsna loogiline, et see mõjutab negatiivselt tema sooritust ka tööl. Töösooritus võib osutuda muutlikuks ehk mingitel perioodidel on sooritus tavapärane ja mingitel perioodidel häiritud, olenevalt sellest, mis parasjagu suhtes toimub,“ sõnas Heinmets. Peale selle võib muutust märgata inimese käitumises. „Näiteks kolleeg, kes muidu oli seltsiv ning rõõmsameelne, võib muutuda üha eemaletõmbunumaks, vaiksemaks ja loobuda ühistegevustest,“ lisas kliiniline psühholoog. Samuti võivad sageneda pealtnäha seletamatud töölt puudumised või hilinemised, sest kontrolliva vägivalla puhul on sageli eesmärk saboteerida ohvri töölkäimist ja muuta ta seeläbi endast majanduslikult sõltuvaks.
Kliiniline psühholoog Katrina Heinmets on veendunud, et igal kolleegil ja tööandjal on võimalik märgata lähisuhtevägivalla all kannatavat kolleegi ning suunata inimene abi saama. „Märkamisel on abiks, kui juhindume kahest märksõnast: muutusest ja ebatavalisusest. See tähendab, et miski inimese tavapärases olekus või käitumises muutub või jääb silma miskit tavapäratut, mis justkui ei klapi. Näiteks kui kolleeg tuleb kuumal suvepäeval tööle kõrge kaeluse ja pikkade varrukatega kampsuniga, võib see viidata kehavigastuste varjamisele,“ selgitas Heinmets.
Märgid, mis võivad viidata lähisuhtevägivallale:
Füüsilised vigastused – kui kolleegil on näha vigastusi või marrastusi või märke, et inimene püüab vigastusi varjata kas tavapäratu meigi või riietusega.
Väsimus ja kurnatus – kui kolleeg on silmanähtavalt kurnatud, sealhulgas ka peale nädalavahetust või puhkust, siis tasuks kolleegidel ja tööandjal sellele tähelepanu pöörata.
Suhtlusstiili muutus – kui varem seltsiv olnud kolleeg muutub ühtäkki passiivseks ja isoleerituks, ei soovi kolleegidega enam suhelda ega ühisüritustel osaleda.
Emotsionaalse enesetunde muutus – kui on märgata kestvat kurvameelsust, ärevust või hoopis emotsionaalset tuimenemist, siis see võib väljendada lootusetust ning süü- ja häbitunnet.
Sagedased häirivad kõned ja sõnumid – kui näib, et kolleeg on peale mõnda kõnet või mõne sõnumi saamist häiritud, siis võib see viidata kontrollivale vägivallale.
Pealtnäha seletamatud töölt puudumised või hilinemised – kui kolleeg võtab tihti haiguspäevi või puudub ootamatult. Või hoopiski vastupidi – inimene just väga soovib tööl olla, sest see on tema viis vältida kojuminemist.
Ülivalvsus tavapäratute asjade suhtes – näiteks inimene jälgib hirmuga, et telefonikõned ei jääks vastamata või et ta ei jääks pärast tööpäeva minutitki hiljaks, sest partner ootab teda. Samuti võib ta väljendada lausa meeleheidet, kui ilmneb ootamatu vajadus planeeritust pikemalt tööl olla.
Töösoorituse muutus – kui kolleegi sooritus tööl halveneb või muutub katkendlikuks, tekib rohkem vigu, tähelepanu- ja keskendumisvõime on häiritud, inimene on rohkem hajevil. Võib ka olla, et inimene oma üha suurenevas ebakindluses ja vigade tegemise hirmus kontrollib iga oma ülesande üle ning sooritab neid äärmusliku hoolikusega.
Partneri käitumine – kui kolleegi tuuakse iga päev kindlal kellaajal tööle ja tullakse talle järele, siis ühelt poolt võib see näida armsa romantilise žestina, kuid samas võib see olla ka märk ülikontrollivast kaaslasest.
Kahtlane tarkvara tööarvutis või -telefonis – jälgimise eesmärgil võib vägivallatseja paigaldada töövahenditesse jälgimisseadmeid, mis on suur turvarisk ka tööandjale.
Katrina Heinmets nentis, et osa neist märkidest ei ole ainult lähisuhtevägivallale spetsiifilised, vaid võivad peegeldada mitmesuguseid raskusi, millega inimene oma elus kokku puutub. „Põhjusest olenemata on oluline, et kui kolleeg või tööandja märkab kasvõi ühte asja, mis paneb teda muretsema, siis ei vaadataks tähelepanekust mööda. Kui kolleegid saavad omavahel hästi läbi ning usaldavad üksteist, siis on inimlik minna kolleegi juurde ja öelda privaatselt, et miskit murettekitavat on märgatud ning ollakse vajadusel olemas. Kui aga inimene ei oska või tihka seda ise teha, siis tuleks leida keegi, kellele märgatu delikaatselt edasi anda,“ selgitas Heinmets. Ta lisas, et inimestel, kes kogevad lähisuhtevägivalda, võib olla väga raske tulla ise oma olukorrast rääkima, sest neid valdab sageli häbi- ja süütunne. „Ka juhul, kui märkaja ise esimese sammu teeb, ei pruugi inimene olla valmis oma elus toimuvat jagama. Kuid sedasi pöördudes jääb talle uks avatuks – ta saab sõnumi, et ta ei ole üksi ning keegi on valmis teda toetama,“ lisas ta.
Psühholoogi sõnul on oluline jälgida iseenda suhtumist. „Kui märkad kolleegis mingeid muutusi, siis võta eelduseks, et ju tal on mingi põhjus. See võib olla lähisuhtevägivald või ka mõni muu probleem. Sedasi oleme häälestatud mõistmisele,“ selgitas Katrina Heinmets.
Psühholoog nentis, et kui kolleeg pole valmis rääkima, siis on võimalik valmisolekut ka kasvatada. „Inimene ei pruugi veel ka ise tunnistada enda suhtes toimuvat või mõtestada seda kui lähisuhtevägivalda. Siin saavadki tööandjad või kolleegid olla toeks ning anda märku, et tema turvalisus on oluline ning et uks on lahti, kui soovitakse rääkida,“ lisas Heinmets. Kui tekib kahtlus, et inimese elu on ohus või peres olevad lapsed on ohus, siis tuleb helistada hädaabinumbril. Vajaduse korral saab konsulteerida naiste tugikeskuse spetsialistidega. „Kolleeg või tööandja ei pea astuma abistaja rolli, temast ei pea saama tugiisik. Tööandja ja kolleegi roll on märgata ja toetada abini jõudmise teekonnal,“ mainis Heinmets.
Mida mitte teha, kui kahtlustad lähisuhtevägivalda
Katrina Heinmetsa sõnul teinekord küll märgatakse murettekitavaid signaale, kuid märgatu jäetakse vastuseta ehk ei reageerita. „Reageerimata jätmine võib kanda sõnumit, et kolleegist ei hoolita ning ta on selle kõigega üksi,“ lausus psühholoog.
Samuti tuleb kuulata hinnanguvabalt ja hoiduda usutlemisest. „Kuula hinnanguvabalt. See tähendab muu hulgas, et tuleks hoiduda hinnangut sisaldavatest küsimustest. Näiteks miks sa juba ammu pole sellest suhtest lahkunud,“ selgitas Heinmets. Peale selle ei tasu hakata kohe nõu andma ilma teadmata, millises olukorras inimene täpselt on. Läbimõtlemata sammud võivad teinekord vägivalda hoopis eskaleerida.
Tööandja võimuses on vähendada lähisuhtevägivalla mõju
Kliiniline psühholoog Katrina Heinmets usub, et tööandjatel on lähisuhtevägivalla teemale tähelepanu pööramises ülioluline roll. „Tööandja saab kõigile töötajatele saata selge sõnumi, et turvalisus on töökeskkonnas ja -kultuuris norm ning vägivalda ei tolereerita, juhtugu see töökeskkonnas või kodus. Samuti saab tööandja väljendada, et tema huvi on töötajaid kui inimesi hoida ning nende turvalisus on prioriteet,“ tõi Heinmets esile esimese aspekti.
Samuti saab tööandja tähelepanu pöörata vägivalla ennetusele ja märkamisele. „Ühelt poolt teemaspetsiifiliselt harida kollektiivi, mis on lähisuhtevägivald ning kuidas seda märgata. Kui mõistame paremini vägivalla olemust, märke ja mõju, on see üks võimalus, kuidas tööandja saab oma töötajaid rohkem hoida. Teiselt poolt panustades töökeskkonna kui turvalise ruumi mudeldamisse, et edastada selge sõnum: turvalised suhted on norm,“ ütles Heinmets.
Psühholoogi sõnul ei suuda kõige ohtlikumat liiki lähisuhtevägivalla puhul inimene lõpuks tööl käia ja on täielikult isoleerunud. „Kui tööandjal on kahtlus, et tegemist on lähisuhtevägivalla juhtumiga, siis üks oluline asi, millega tööandja saab toetada, on tagada kannatanule töölkäimise võimalus. Seda eriti faasis, kui käes on lahkuminek või kohtuvaidlused. Sagedasti on majanduslik sõltuvus üks neist põhjustest, miks on vägivaldsest suhtest keeruline lahkuda. Kui tööandja säilitab sissetuleku, siis on tõenäosus uue elu alustamiseks suurem,“ selgitas Katrina Heinmets.
President Kersti Kaljulaid:
„Eestis on lähisuhtevägivalda nii palju, et see mõjutab iga Eesti inimest. Seni on lähisuhtevägivalla ennetamise ja tagajärgedega tegelemise teemasid rahastanud ja kureerinud peamiselt riik. Me oleme ühiskonnana viimastel aastatel sel teemal rohkem rääkima hakanud, aga suurte ühiskondlike muutuste elluviimiseks peame ka vastutust võtma palju laiemalt. Igaühel on selles roll, igaühel on võimalus panustada – ettevõtted ja vabakonnad, riik ja ülikoolid, igaüks meist oma tutvusringkonnas, tööl või trennis.
Eestis käib tööl üle 600 000 inimese (sh erasektoris umbes 500 000 inimest), sealhulgas järelikult ka lähisuhtevägivalla toimepanijad ja nende ohvrid, kes kogevad kodus rasket vaimset, füüsilist ja seksuaalset vägivalda. Tööandja saaks siin olla oluline ennetaja, märkaja ja abistaja, kuid täna see Eestis veel nii ei ole. Samas on maailmas näiteid, mida saab üle võtta ja edukalt rakendada ka Eestis, selle eelduseks on teadlikkuse tõstmine. Õnneks näitavad vestlused Eesti ettevõtete tipp- ja personalijuhtidega, et pinnas on viljakas ning Eesti ettevõtted on valmis seda vastutust võtma.
President Kaljulaidi Fond korraldab 5. detsembril juba teise lähisuhtevägivalla teemalise konverentsi „Koos tugevamad“, et üheskoos arutleda, milline on igaühe roll ja panus lähisuhtevägivalla olukorra parendamisel.
Kõik näevad, kuidas me liigume vaikselt paremuse poole. Ja kõik teavad ka viise, kuidas seda kiirendada. Eri osapooled – tugikeskused, politsei, kohus – saavad või on hakanud aru saama, et nende panus on väga oluline. Panus sellesse, et iga ohver saaks abi. Ja usuks, et ta saab abi.“
