Tegelikult ei tahtnud ma siin raamatus sugugi abielust ja lahutusest kirjutada, olgu või Itaalia moodi, aga ema käis mulle peale. „Aga see ju kurvastab mind,“ kurtsin telefonitsi. „Sa ei tohiks sellest siiski mööda vaadata,“ arvas ema, „sest see on osa sinu elust.“

Ta meenutas mulle esimest korda, kui 22aastasena Itaalias käisin – kuidas ma tähistasin kusagil Veneetsia lähedal ühel vihmasel sügispäeval oma 23. sünnipäeva. Mäletan, et ärkasin linnaäärses ufokämpingus üles, ning eesti naine keeras mu kõrval külge ja ägises läbi une eesti keeles: „Nii hall ilm.“ Õppisin sel hetkel ära ühed esimesed eesti keelsed sõnad.*

Olen juba jutustanud, kuidas käisime Genovas ja Cinque Terres, kohtasime Pisas tahumatuid turiste ja jõime kummalist klaasis serveeritud cappuccino’t Veneetsias, mille elanikud pole kuulu järgi õiged itaallased. Mis mul tollest reisist veel meeles on? Tõtt-öelda peamiselt hea tunne: olla noor ja armunud. Oli parajasti november ja pilvitutel päevadel paistis imeliselt tüüne päikesevalgus.

Mu kaaslane oli imeilus. Mulle meeldis tema nurgeline ja metsik olemus. Meeldisid tema sassis juuksed ja lagunevad tennised. Tal olid saledad ümarate otstega sõrmed, mis ei pruukinud teada tuhkagi maniküürist, ent olid tänu sellele ainult ilusamad. Kogesin tõelist kirge. Olen vaadanud tol ajal endast tehtud pilte. Ma lausa säran amore’st. Kujutasin ette, et armastus peaks olema just selline, tekitama just niisugust tunnet – vähemalt alguses. Peabki tundma tohutut kirge ning ärkama hallil novembripäeval Veneetsias sassis linade vahel.

Muidugi tuli tol reisil ette ka jaburaid juhtumisi itaallastega, mis tekitasid koduse tunde. Näiteks kohtasime Cinque Terres vanameest, kes oli peaaegu sama pikk kui mina, või pikemgi, ning tahtis panna seljad vastamisi, et mõõta täpselt ära, kumb meist on pikem (ta vist edestas mind sentimeetri jagu). Väärib ju märkimist, et ma ei tundnud tema nimegi, ja juba käitus ta nii, nagu oleksime sugulased. Mul on ka foto tudengist, kes oli äsja õpingud lõpetanud. Tegin selle Padovas. Neiu kandis musti sukkpükse ja keepi ning puhus õhupallide kombel kondoome täis, samal ajal kui ta vanemad meessugulased temast pilte klõpsisid. Meenub ka hiiglaslik veinipudel, mille ostsin Cinque Terrest, et valmistada meile pasta puttanesca’t, ja mida me lõpuks mööda tervet Põhja-Itaaliat endaga päevade kaupa kaasas tarisime. Meenuvad ka imelised frittata’d, itaalialikud omletid, mida müüdi otse Bologna peaväljakul, kus me neid süües kahekesi tänavakividel istusime.

Sõime ka treppidel ja sildadel istudes, ööbisime odavates katusekambrites, mida pered reisijatele välja üürisid. Firenzes ärgates saime vaadata katuseaknast välja kesklinna punastele katusekividele, mis kõikjal kiiskasid. Mäletan, kui õnnis see aeg oli. Mäletan ka seda, kuidas alatasa rongi peale jooksime. Mu kaaslasel oli tüütu komme külastada tualetti just mõni minut enne rongi väljumist.

Meil õnnestus kuidagimoodi jõuda igale rongile, ehkki ta hüppas alati peale viimasel hetkel. Saime omal nahal selgeks, et Itaalias ei välju rongid kunagi enne õiget aega, pigem natuke hiljem, et kõik hilinejad ilusasti peale jõuaksid. Nagu öeldud, peatusime Veneetsias linnaservas kämpingus, kus majakesed meenutasid tillukesi kosmoselaevu. Mäletan, et ses laevas tülitsesime kõiksugu tühiste asjade pärast, näiteks seetõttu, et emmal-kummal meist jäi mõni hea pildiklõps tegemata.

Ähvardasime korduvalt teineteist maha jätta, aga leppisime juba samal päeval ära. Umbes sellisena olingi armastust ette kujutanud. Armastus peab olema dramaatiline, ohtlikuvõitu. Tänapäevalgi võib lugeda artikleid naabritest, kes kutsuvad politsei mõnele iseäranis armuhimulisele, öö läbi armatsevale itaalia paarikesele. Nad muudkui tülitsevad ja lepivad.

Hiljem kuulsin kelleltki, et põhjaeurooplased taluvad niisuguseid tundepuhanguid üksnes väikestes annustes. Tegu on külma kliima inimestega, kellele meeldib istuda tule ääres ja juua teed. Paraku pole sel tähelepanekul eriti palju pistmist põhjustega, miks too suhe pea 15 aastat hiljem lõppes. Kes teab, milles asi täpselt oli. Aga kahtlemata ei saa kultuurilist pinget siiski alahinnata.

Jaga
Kommentaarid