Maria nendib, et kahjuks on hirm unistada tänapäeval üsna sagedane, sest pidev ühiskondlikesse standarditesse mahtumine on pannud inimese unustama, kes ta ise päriselt on ja mida ta päriselt oma elult soovib. On ununenud harjumus kuulata oma vajadusi ning on tekkinud hirm unistada, sest kusagil lapsepõlves on tema julget ja loomingulist unistamist valeks tehtud või isegi välja naerdud. „Meid on õpetatud, et esikohale tuleb seada teiste vajadused ja soovid. Selliselt elades kaob oskus ja julgus unistada. Kohtan seda oma töös tihti. Tegelikult on ju normaalne hoolitseda teiste eest. Aga võti on tasakaalus,“ ütles ta.