„Mõned kindlasti mõtlevad minu kohta, et visadus viib sihile – näe, sai ikkagi lõpuks mehe endale. See polnud kaugeltki nii. Ma tegelikult ei teinud ju midagi Martini endale saamiseks, sest kartsin lolliks jääda, olingi pärast suvepäevi ju natuke juba lolliks jäänud. Vist rohkemgi kartsin kõvasti haiget saada ja ma ei teagi, mida kõike ma veel kartsin. Aga nüüd, kui ta endale sain, olen õnnelik ja aina õnnelikum, et kõik läks hästi.

Mu mees on ka endale uue kaaslase leidnud. Käisime neljakesi õhtust söömas. Mu nüüd juba eksmees rääkis, et kui ma jõuluprae olin kõrbema lasknud, sai ta kohe aru, et asi ei ole õige ja ma olen armunud. Mina ei mäletanudki seda, et praad tol meie viimasel perejõululaupäeval natuke kõrbema läks. Aga ju ma sel ajal juba armunud olin, kuigi ei julgenud seda endale veel tunnistada..“

Jaga
Kommentaarid