Jõuludel kolossaalse pettumuse osaks saanud ema: kui mees lahkus, mõtlesin tõsiselt, kas üldse enam tagasi lasen

Naistekale saatis kirja naine, kes soovis end välja elada pettumusest, mille osaliseks ta jõulunädalavahetusel sai.

„KAKS triipu! Ei ole võimalik! No miks küll!“ - sellised mõtted käisid mu peast läbi, kui 23ndal end imelikult tundsin ning igaks juhuks koroonatesti tegin. Perega oli plaanitud sõita maale, teiste sugulaste juurde ning tulla sealt tagasi alles uuel aastal. Näitasin nördinult testi mehele, kuid oma peas mõtlesin juba, et pole midagi - veedame siis pühad oma väikese perega. Ja täpselt nii... Ei läinud!

Mehe reaktsioon oli hoopis see, et lapsed kähku autosse kamandada ning ise oma elu kõige kiirem pakkimine teha, öelda mulle, et ravi end korralikult terveks ja maga palju. Ja läinud nad olidki! Sain jõulupühad veeta uhkes üksinduses nina löristades. Kui ta sealt välisuksest välja läks, mõtlesin tõsiselt, kas ma ta mõne päeva pärast üldse koju lasen.

Kena tänu küll - terve detsember jahi lastele kinke, paki, ürita jõulumaagiat luua ja kui ise jääd haigeks, siis terve perekond tõmbab minema. Järgmine aasta lähen üksinda reisile! Mees tuli ise küll mõne päeva pärast koju tagasi, lapsed jäid maale. Mehega pidasin vihase vestluse maha ning tema arusaam asjast oli see, et tema teguviis oli õige... Oi, ma olen ikka nii vihane.

Tahaksingi lihtsalt uurida, kuidas teised selles olukorras käitunud oleks. Mina lihtsalt ei kujutaks sellist stsenaariumit ette, et kui minu abikaasa jääb haigeks, siis minu esimene reaktsioon oleks pakkida lapsed kaasa ja minema tõmmata - no mitte iialgi!

Head lugejad, rääkige kommentaarides kaasa - kuidas oleks mõistlik sellises olukorras toimida?