See kohvik Mood, enne „Moskva“ ja siis „Wabaduse“ nime kandnud koht on Anu jaoks olnud oluline maamärk, koolieas oluline kohtumispaik. „See oli põhiline hängimise koht, kuhu peale kooli kinganinad sättisime,“ meenutab Anu. „Saime kokku kohvik Moskva kella all, sest telefone ju taskus ega koduski polnud.“

„Alkoholi ma siis ei tarvitanud, võtsin oma kohvi ja koogikese,“ ütleb Anu. „Kujutage ette, seal oli elav muusika ja kõik kohal alates punkaritest ja hipidest kuni šikkide daamide ja härrasmeesteni, kes konjakit mekkisid.“ Anu lemmikud olid Aleksandri ja Moorapea koogid. Kord saadeti talle neid kõrvallaua härra poolt terve kandikutäis, mille peale näitsik punastades põgenes.

Millal kaotada süütus?

Anu tunnistab, et tema jaoks mõjus külma dušina kooliajal juhtum, kui klassiõde lapseootele jäi ja häbipuna põskedel koolist lahkuma pidi. Kummaliseks tegi asja ka see, et tegu oli klassi liidriga, oiviku, õpetajate perest sirgunud toreda tüdrukuga, kes ootamatult lapse sai. „See trall, mis peale seda koolis lahti läks, see keelepeks ja hukkamõist ja tänitamine... lõppes ilmselt närvivapustusega noore inimese jaoks,“ meenutab Anu. „See oli selline pauk, et otsustasin, oh my god, minuga ei juhtu seda kunagi!“

Millised olid Anu noorusaja peikad ja kui suur oli rasedaks jäämise hirm? Temme juttu ka naistelembesest isast, tööhoolikust emast ja vanavanematest, kes alles peale isa surma välja ilmusid.

Logi sisse ja/või hakka Delfi Kogupaketi tellijaks, et vaadata täispikka saadet või kuulata seda podcast’ina!