„Pojake, siin on sulle meigipalett, mässa aga!“ oleks Kristina öelnud, kui tema poeg oleks andnud märku, et soovib meigiga katsetada. Poja asemel tegi seda hoopis Kristina vanem tütar. 11aastaselt.

„Ütlesin, et sul pole seda vaja ja sa rikud oma nahka. Samas seksuaalkoolitajana oleksid mu reaktsioonid hoopis teistsugused. Siis peegeldasin oma vastumeelsust Siimule ja ta küsis, milles mu mure täpsemalt seisneb. Vastasin, et meikimine on nii seksualiseeritud ja ma ei taha, et mu laps oleks seksualiseeritud. Siim pakkus, et äkki vaataks seda asja nii, et see on tema enese­väljendus. Ta tunneb uudishimu ja tahab katsetada. Meie täiskasvanutena seksualiseerime seda. Kusjuures huvitav on see, et kui mu poeg oleks tahtnud meigiga katsetada, oleksin olnud toetav!“ muigab Kristina oma topeltstandardite üle. Ta möönab, et olles kui tahes kõva professionaal, ei pääse keegi oma sisseharjunud reaktsioonide eest. Olgu öeldud, et nüüdseks on ta tütre meigikatsetustega ammu rahu teinud ja küsib temalt nippegi.