„Minu nelja-aastane poeg Jake on palju kordi minu juurde tulnud jutuga, et ta vihkab oma nime, see on nii igav, ta tahab selle ära vahetada. Kuna ta on selle teema mitmeid kordi tõstatanud, ei ole mul alust arvata, et ta niisama jonnib ja see on hetkeline emotsioon.

Samasugust nime kannavad meie lähiringkonnas kaks tema sugulast, see nimi oli lapse isa soov. Jake on korduvalt väljendanud, et talle ei meeldi, et teda aetakse sugulastega sassi ning ta tahaks „oma nime“, mis kirjeldaks ainult teda ja keegi ei saaks teda enam kellegagi sassi ajada. Minu meelest on see isegi täitsa adekvaatne soov ning ma olen lähitulevikus valmis kaaluma tema nime ära muutmist, kui ta selle juurde kindlaks jääb.

Endise elukaaslase ja pere arvates olen ma peast põrunud - nii väike laps ei tea, mida ta tahab, tal võib see soov veel sadu kordi muutuda, pärast on ta veel õnnetum... Need on kõik nende argumendid. Kuna lapse isa otseselt meie elus enam ei osale, vahel harva on ainult nõus poisi enda juurde võtma, ei ole minu arust tal selles arutelus kohta. Ma natukene muidugi ootan veel ja võtan selle Jake’iga varsti uuesti teemaks ja uurin, kui kindel ta oma otsuses on. Sellist hüsteeriat ma igatahes ei oodanud ja veel vähem seda, et inimesed arvaksid, et ma olen põrunud!“

Head Naisteka lugejad, rääkige kommentaarides kaasa - kas oleksite lapse soovil nõus tema eesnime ära vahetama? Kui vana peaks laps selleks olema?