HEA TÜDRUK | „Olin täitsa sassis, karjusin ja nutsin kui ema nägin ning läksin vanaema juurde mõneks ajaks.“

Mõnedest elulooseikadest rääkimine või mitte rääkimine võtab Anu kukalt sügama, sest lähedaste hoidmiseks oleks parem neist vaikida, aga kuidas ausa eluloo jutustuse juures kõrvale jätta valu, nihked, traumad, mis sinust selle on teinud, kes sa oled?

Kui Anu oli saanud 14aastaseks, abiellus ema uuesti, kuid kahjuks Anu suhted kasuisaga ei klappinud, selles oli oma osa nii mehe viinakuradil kui vägivaldsel iseloomul. „Seal oli veel nüansse, aga las need praegu jääda, ma ei ole valmis neist rääkima,“ ütleb Anu. „Ma ei saa end päris alasti ka kiskuda.“

„Kui sa oled teenager, ei ole see sinu jaoks kõige mõnusam moment saada uus pereliige. Tundus, et oleks lihtsam kodust kaduda ja seda ma ka sageli tegin. Aga kuhu sa ikka lähed, parki põõsa alla või? Vanaema juurde? Lõpuks lähed ikka koju,“ ütleb Anu.

Kui kodus olid asjad viltu, läks ka õppimine allamäge ja endise nelja-viielisele Anule hakkas ka kehvemad hinded tulema. Kui ema oli haiglas beebit sünnitamas, tuli Anu koolist koju ja avastas, et tema taksikoer Vips ei jooksegi talle vastu. Anu oli just koolis rääkinud milline imeline ja nunnu koer tal on ja mis trikke ta oskab. „Tegin koduukse lahti ja keda ei tulnud mulle vastu..“ütleb Anu.

Koer oli voodi alla, keel sinine ja suust väljas ning surnud mis surnud. Ilmselgelt mürgitatud. „Olin päevi šokis, kui ema järgmine päev haiglast sünnitamast beebiga koju jõudis, selgus, et kasuisa oli arvanud, et loom ja beebi ei sobi kokku ning oli otsustanud temast sel moel vabaneda,“ ütleb ta. „See oli õudne, sest lemmikloom on nagu pereliige või laps,“ ütleb Anu.